Kummaline, et Gaimani puhul ma tõepoolest arvangi, et kuigi ta on kirjutanud nii palju erinevat, maagilist, kaunist, põnevat ja nii edasi, ongi „Ameerika jumalad”, mida üldiselt nimetatakse tema Suureks Romaaniks, tõesti ta loomingu tipp. Vähemalt senise kirjandusloomingu.
Jutte, kogumikke, eellugusid, Esselmonti raamatuid ja võimalikke muid kirjutisi ma ei tea soovitada, sest pole neid lugenud. Aga Steven Eriksoni Malaze romaanid 1-10 olen ausalt läbi töötanud ja soovitan.
Need kolm raamatut moodustavad mu teadvuses ühe terviku. Jah, nad on romaanidena erinevad. Igaühes on oma juhtiv teema. Esimeses sünnipära määramise (soovitatav) hulk eluteel: kas ja mis on veres, kas ja mis perekonnas, kas ja mis algses programmis – paljud tegelased on tehisintellektid.
Kuningas Arthuri lugusid on ilmunud (ja minugi poolt loetud) mitupalju. „Jänkist kuningas Arthuri õukonnas” tõsiste ja ajaloolist täpsust taotlevate käsitlusteni. On tehtud sarju ja filme, multikaid ja kirjalikke vanade lugulaulude ümberjutustusi.
Raamat, mida ükski lugenu täiesti unustanud pole – ma võin uskuda, et on inimesi, kelle „Düün” ei meeldi, aga ei suuda omaks võtta, et on neid, kellele hästi meelde ei tule, kas nad on seda lugenud või pole mitte – tuleb taas „suurele ekraanile”. Nüüd, ma ei kavatse arutleda näitlejavalikute vms üle. Mulle pole filmid nii tähtsad, ma olen rohkem kirjandusesõber. Aga üks aspekt, mida veebiajakirjanduses silmasin, tõstis mu tagajalgadele, pani oigama ja nüüd ka „Düünist” kirjutama.
Natuke raske on järgmist raamatut soovitamiseks välja valida. Mitte et hirmusvägakohutavalt häid raamatuid mul mõttes palju ei oleks, aga soovitada klassikat, mida enam-vähem kõik lugenud on, on kuidagi ... kergema vastupanu teed minek. Avastamata briljante samas nii hirmus palju ka pole. Pärleid küll, ent briljante...
„Oma elamuse mõjul hakkas ka Jann põhjakäimismõttega mängima, sest nii võib Viveca ühel päeval välja ilmuda ning aidata Jannil inimühiskonda tagasi pääseda. Ta mõistis, et plaan on üsna aeganõudev, kuid läks kõigest hoolimata nii kaugele, et külastas üht linna kõige halvema kuulsusega kõrtsi. Plaani läbiviiimisel ilmnes aga teatud raskusi, sest ta oli uimastavate vedelike vastane, jah, ta ei põlanud mitte ainuüksi õlut, vaid üldse igasugu alkoholi, nii et ta alustas oma allakäiku limonaadi tellimisega.”
On kirjutatud tehnoloogilise ulme raudvarast, nüüd siis fantaasiakirjanduses sügaval sees olevale absoluutselt võrratule raamatule mu kummardus ja soovitusekuhi kaela.
Ma arvan, omal moel on "Viimane ükssarvik" täiuslik raamat. Kui kirjutamine oleks spordiala, siis oleks „Viimane ükssarvik” minu jaoks nii võimsa maailmarekordi teinud, et mis ma üldse siin väikselt ja vaikselt ja omaenda nurgas ...
Õnneks ei ole tegu spordiga, õnneks on mitmekesisus kirjutistemaailma üks põhilisi võlusid, aga mu ülivõrdes kiitust sellele raamatule muidugi too tõsiasi ei muuda.
Vahelduseks räägin kirjutan siis selgest ühemõttelisest ulmeklassikast samuti. Seda ilmselt ON paljud (kuigi mitte päris kõik) juba lugenud, ent loodetavasti on meeldiv jälgida juttu ka tuttavast raamatust. „Aa, tema nägi ka seda nii!” ja „Hm, tema nägi seda hoopis nii, ilmselt on ta mingi juhm!”
Seekord jälle raamatust, mis on mulle kohutavalt kallis, võiks ulmesõbrale sobida (no kui on seda tüüpi ulme sõber, eks ole), aga ilmus kunagi Varraku hallis sarjas, siis Tänapäeva punases ja kannab nii selle kui autorinime tõttu kohe märki „väärtkirjandus, pole ulme, äärmisel juhul uitulme”.
Kummaline, et Gaimani puhul ma tõepoolest arvangi, et kuigi ta on kirjutanud nii palju erinevat, maagilist, kaunist, põnevat ja nii edasi, ongi „Ameerika jumalad”, mida üldiselt nimetatakse tema Suureks Romaaniks, tõesti ta loomingu tipp. Vähemalt senise kirjandusloomingu.
Jutte, kogumikke, eellugusid, Esselmonti raamatuid ja võimalikke muid kirjutisi ma ei tea soovitada, sest pole neid lugenud. Aga Steven Eriksoni Malaze romaanid 1-10 olen ausalt läbi töötanud ja soovitan.
