Kriku veerg

Kuidas kirjutada seiklusjuttu?
Kuidas mitte kirjutada ulmet?

Mõlemale küsimusele võib tähelepanelik lugeja Brian Aldissi esikromaani "Peatumata" ("Non-Stop", 1958; ek. 2017) lugedes vastuse leida. Autor demonstreerib, et valdab vabalt põneviku kaanonit; samal ajal on romaanil teadusliku fantastika seisukohast rida puudusi. Õpetlikuks näiteks sobib see allakirjutanu arvates mõlemast seisukohast.

"Algernoni" toimetus jõudis sel suvel üksmeelsele arvamusele, et toimetuse rollijaotuses tuleks teha muutus - seda ametit eelmisest sajandist saadik pidanud Ats Milleri asemel on uus peatoimetaja Kristjan Sander ehk siis allakirjutanu. Ats Miller jätkab toimetuse liikmena.

Markus Vetemaa "Tarkade kivi ja kannabinoidid" (Punased Palmid 2017).

Markus Vetemaa värske romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is juba kirjutanud Silver Sära ning siin pole vajadust sellel lähemalt peatuda. Seetõttu jäid arvustuse pidepunkte koostades niiöelda sõelale kaks.

Shanidar. Ulmeantoloogia. Koostaja Arvi Nikkarev. Saue: "Skarabeus", 2017.

Seni on iga anglo-ameerika ulme jutustiku ilmumine Eestis olnud kaua oodatud ning oluline sündmus. Esimene neist, Ain Raitviiru "Lilled Algernonile" (1976) oli seejuures niivõrd kõrgel tasemel nii tekstide kvaliteedi kui kujunduse poolest, et paratamatult võrreldakse sellega kõiki järgnevaid.

Meelis Friedenthal. Inglite keel. Varrak 2016.

Kudrun Tamm. Õhulossiarhitekti käsiraamat. Tartu: 2015.