üld

“Tuumahiid 5: Fusioon”, kogumik, autorid Marika Piip, Kadri Umbleja, Maniakkide Tänav, Miikael Jekimov, Heinrich Weinberg, Joel Jans, Laura Loolaid, Mairi Laurik, Ander Skarp, Helina Ravasoo. Lummur OÜ, 2020. 270 lk.

Mainin sissejuhatuseks ära, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et teaksite.

Järgnev on vastuseks lugejale (ning võimalikule kaasuatorile), kes palus tuua näiteid originaalse ideega juttudest. Allakirjutanule tulid pähe just järgmised kolm; need ei pruugi olla väga head näited, kuid nende kasuks räägib, et need jäid meelde.

Ken Liu, "State Change" (2004): http://baas.ulme.ee/?autor=4995&teos=87154

Estcon 2019 peetud ettekanne

Üks ulmekirjanduse algusest peale väga levinud motiiv on inimkonna laienemine kosmosesse.

Kummatigi kannatab see narratiiv – sarnaselt paljudele teistele – n-ö kirjanduslikkuse all, ehk siis on absoluutselt haakumatu tegelikkusega. See ei ole alati halb – kui lugu on muus suhtes hea, siis las see toimuda planeedil, mida heal juhul leidub üks universumis. Tõelised hädad algavad siis, kui ka inimesed selles loos käituvad, nagu võiks käituda see üks eriti põrunud inimene meie kõigist miljarditest...

Teatavasti ilmus mais Eesti Kirjanike Liidu ajakirja "Looming" number muuhulgas viie ulmejutuga. See oli peamiselt allakirjutanu initsiatiiv, kuid tema täpne roll kogu ettevõtmise juures selgus alles aasta alguses. Selleks sai suhtlemine autoritega ning kaastööde toimetusele edastamine; avaldamisotsus jäid toimetusele.

Stephen King. Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest. Hea lugu 2018.

Sissejuhatuseks. Stephen Kingi raamatu tagakaanelt leiame järgmised read: "Harva juhtub, et kirjutamisest kõnelev raamat on nii selge, nii kasulik ja nii ilmutuslik [...] Suurepäraselt struktureeritud, sõbralikku ja inspireerivat raamatt on nimetatud kõigi aegade parimaks kirjutamisest rääkivaks raamatuks."

Märtsis ilmus kirjastuselt "Skarabeus" järjekordne Arvi Nikkarevi poolt koostatud antoloogia, vene ulme kogumik "Maagia". Rõõmsa uudise tähistamiseks sobib ritta panna mõned mõtted antoloogiate koostamisest.

Veidi rohkem kui 20 aastat tagasi, 1998. novembris, ilmus meie ajakirja esimene number. Inimesed, kes siis polnud veel sündinudki, käivad nüüd juba ülikoolis. Juhuse tahtel oli mul rõõm midagi esimeses numbris avaldada - ning nii "Algernonis" sisuliselt alustanud autori kui hilisema toimetuse liikme ja praeguse peatoimetajana tahaksin juubelinumbri juhtkirjas esimese asjana avaldada tänu kõigile neile, kes ajakirja kogu selle aja jooksul käimas hoidnud on. Jüri Kallas, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, Juhan Habicht, Katariina Täht - Teie töö on hindamatu.

Raul Sulbi on üks ulmeajakirja "Algernon" asutajaist ja toimetuse liige 1998–2005.

Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Tallinn: Raudhammas, 2018.

Alustagem peamisest. Kui ebaõnnestunud romaan „Merivälja“ sajanda lehekülje kandis pooleli jäi, tekkis allakirjutanul tõsine mure, et ulmekirjanik Indrek Hargla on lugejatele kaotsi läinud. Tema ütlemata suureks rõõmuks ja rahuloluks see nii ei ole, nagu kogumik „Kolmevaimukivi“ hästi tõendab.

Ulmel ja filosoofial on eriline suhe. Seda väidet võib toetada mitmel erineval viisil. Võtame näiteks biograafilise meetodi. Philip K. Dick õppis filosoofiat ja mõtlejad nagu Jean Baudrillard, Fredric Jameson ja Slavoj Žižek on pidanud tema teoseid postmodernismi eelkäijaks. Aldous Huxley’t võib pidada võrdväärselt nii kirjanikuks kui filosoofiks. Filosoof John Gray on nimetanud J. G. Ballardi üheks oma suurimaks mõjutajaks. Stanisław Lemi puhul ei tea, kus filosoofia lõpeb ja kirjandus hakkab või vastupidi.