Jyrka veerg

Alljärgnev ei ole kirjutatud selleks, et kellegile midagi ninale visata. Kõik toodud näited on vaid illustreeriva iseloomuga ning igasugune sarnasus reaalse eluga on näiline.

Inimene, kes loeb ulmekriitikat üldisemalt või Ulmekirjanduse BAASi kitsamalt, on ilmselt märganud, et nii mõnegi kriitiku/arvustaja tekstides esinevad seisukohad, mida võiks tõlgendada mõningaste komplekside avaldumisena. Või nuhtleb kriitik/arvustaja autorit selle eest, et too rikub vaid kriitikule/arvustajale teadaolevaid tabusid.

Ilmselt peaksin alustama pisukese selgitusega. Ma ei ole ühegi Eestis ulmet avaldava kirjastuse vaenaja. Jah, ma olen nii üht kui teist teinekord kritiseerinud, aga kuna nad kõik ajavad üldiselt vajalikku asja, siis on see kriitika pigem rahulolematuse avalduseks.

Kirjandus ja kirjastamine on ajuti otsekui Uue Maailma anastamine. Enamjaolt käib rajamaa hõlvamine (turu laiendamine) suhteliselt rahulikult, kuid teinekord esineb ka tõelist kullapalavikku. Moodsam lasteulme on pärast Potterit just selline kirjanduslik Klondike, kuhu kõik rüsinal tormavad, kuid vaid vähesed oma rikkuse leiavad.

Siinmail ikka armastatakse spekuleerida teemal, et kas eesti ulme oleks läbilöögivõimeline anglo-ameerika kirjastusmaailmas. Vastus on lihtne: ÌEi!ì Kui aga tahta tõestada, siis läheb asi pisut keerulisemaks. Kuigi mitte oluliselt. Piisab, kui vaadata, et kuipalju on inglise keelde tõlgitud mõnda Euroopa või Jaapani ulmekirjanikku ... ja ärgem rääkigem siinkohal sellisest kummalisest proosast. Ikka ?anriulmest.

Pisikese rahvakilluna kõdistab eestlaste eneseteadvust ilmselt omajagu asjaolu, kui neid kusagil muu maailma kunstiteoses ära märgitakse. Oleme ju kõik kuulnud Hemingway ütlust iga maailma sadama ja seal leiduva ühe purjus eestlase kohta. Eneseteadvus upitamise programmi käigus on eestlase joobeaste maailma sadamates muidugi maha vaikitud.

Aegajalt leiab ka kohalik ajakirjandus mõne teose, kus eestlasi ja Eestit mainitakse: olen lugenud ühest spioonipõnevikust ja siis ka ühest kõrgliteratuursete ambitsioonidega maagilise realismi romaanist. Kindlasti on selliseid veel.

Eesti ulme on sügavas kriisis, kirjastamine seda enam. Või pole see siiski nii? On ju viimasel viiel aastal ilmunud üsna palju raamatuid, mis pole otseselt ilukirjandus, kuid mida sobib lugeda saateks menukatele ulmeteostele.

Kahjuks näib Eestis vaid kolm ulmekirjanikku sedavõrd menukad olevat, et kirjastused riskivad nende endi teostele saatekirjandust välja anda. Nimed ilmselt kedagi ei üllata: J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling ja Terry Pratchett.

Kohtan sageli arutlusi sellest kuidas teaduslik fantastika on surnud ning kuidas mõni rumal autor seda ei tea ja ikka kirjutab. Heasüdamlikumalt seletatakse teinekord hoopis, et teaduslik fantastika on oma aja lihtsalt ära elanud ning see ei huvita enam kedagi...

TUNNISTAN ausalt, et käesoleva kolumni ajendiks sai austatud Lauri Lukase arvustus Ulmekirjanduse BAAS-is. Robert Sheckley jutustust ÌPilet Tranaileì arvustades kirjutas kamraad Lukas muuhulgas: ÌEi osanud kirjanikud-visionäärid uneski ette näha, et viiekümne aasta pärast on kaasaskantavas telefonis rohkem tehnikat kui kogu nende ettekujutuses.ì

Sedapuhku on siis jõulud ja aastavahetus taas õnnelikult seljataga! Ilmselt ei valuta kellelgi ka enam pea ja kõht?.. 1999. aasta paistis silma mitme huvitava asjaoluga, mida siinkohal poleks patt meenutada...

Augustinumber oli wõrguajakirja «Algernon» kümnes number ning seega oleks käesolev toimetaja veerg just üks paslik paik rääkimaks «Algernoni» eellastest.