fantasy

Viis Haldjakest kummardasid kätki kohale.

Ametlik versioon Haldjakeste olemusest väitis, et nad on kui noored tütarlapsed nõtke keha ja sädelevate tiivakestega. Neid tuleb austada, sest neile on antud võime lugeda lõputu tähistaeva avarustest välja inimeste saatust ning nende ennustustel on alati määratud täituda. Ja kui sa juhtud sündima heleda õnnetähe langemise ööl, siis ilmub mõni neist isiklikult sulle Saatuse poolt määratud kingitust üle andma.

Käesolev on katkend Indrek Hargla kirjastuse "Varrak" toimetusel peatselt ilmuvast romaanist "Vabaduse kõrgeim määr".

Teose arvustused Ulmekirjanduse BAASis

Tõlkinud Sash Uusjärv

Oddasit gulan nieguidan
Sk?dja daid munnje čuojaha
Barut mu nieguid fievrridit
Sk?dja daid munnje čuojaha
Vuovdi dan biekkas juoiggada:
?Vel muge ?lbmot friija lea!?
Mari Boine, ?Sk?dja?

(Taas kuulen oma unelmaid
kaja toob nad minuni
lained kannavad mu unelmaid
kaja toob nad minuni
mets laulab neid tuulde:
?Seal kuskil on vabadus, isegi minusugustele!?)

Me Yu süsteem, Ge. Põhjapolaarala. Keskpäev Meeria jõe ürgorus Gadilamaal, planeedi põhjapoolseimas asustatud piirkonnas.

Tuul silus pikka rohtu maadligi ja pillutas selle keskel istuvale naisele heledaid juukseid näkku. Sellest polnud lugu. Näha polnud nagunii midagi. Ümberringi ainult haljas roheline rohi, õitsvad aasataimed, esimesed ritsikad laulsid nende vahele peitunult, taamal mõned puudesalud. Laugjas küngas künka järel. Sama maastik päevast päeva. Kusagile vasakule jäi jõgi, lai ja sügav. Talle meeldis vesi tegelikult, kuid see voolav jõgi peletas teda eemale. Meelega kõndis ta temast tajumise kaugusel. Teadis kogu aeg, et jõgi on läheduses, kuid päris kaldale ei läinud.

Katked kirjastuse "Salasõna" toimetusel peatselt ilmuvast Indrek Hargla lühiromaanist "Maris stella".

Ma ei salli oma tädi maja tagust. Eriti hämaras. Miks, seda räägin kohe pikemalt.

Olen ümbritseva suhtes alati ülitundlik olnud, mispärast ei meeldi mulle näiteks ööbida väga vanades hoonetes või käia lahingupaikades. Selle vana maja (mis asus otse mu vanemate eluhoone vastas ning mõisa ajal oli majutanud moonakaid) tagune aga kohutas - ja paelus - mind juba lapsena rohkem kui kõik eales külastatud vanad majad või paigad kokku.

Üks lugu keskaegsest Tallinnast

Oli 1405 aasta 20. augusti, püha Bernardi päeva hilisõhtu. Tund aega tagasi oli Pühavaimu kiriku kellamees löönud öörahu üheksa valvekella. Tallinnas algas öise vaikuse aeg. Vaid käristiga linnavahti, kes pidi kitsastel pimedatel tänavatel korra ja tulekahjude järele valvama, võidi kuulda aeg-ajalt möödumas.

Iga aasta 24. detsembril läks Tom O?Flanagan oma maja keldrikorrusele, otsis tööpingi alt välja verest paakunud lihalõikamislaua ja väikse kirve, pani valmis pudeli kõige kibedamat viskit, ajas leeklambil kuumaks rauatüki, kehitas õlgu, pani siis vasema käe lõikelauale ning raius maha järjekordse sõrmelüli. Siis kõrvetas ta kiiresti haava kinni ning kulistas pudeli viskit kurku. Enne kui ta valu tundma jõudis hakata, norskas ta juba purupurjuna põrandal.

?Ja võitja on...?

Keegi imeilus kinotäht avab sulni naeratuse saatel ümbrikut, miljonid televaatajad üle maailma hoiavad hinge kinni - keegi on võitja.

Need sitapead ei tea, et ümbrikus on täna tema nimi; Kevin Kenti nimi, jah, täna on võitja Kevin Kent!