fantasy

Ajalooalane jutustis 1219. aasta suvest ja ühe pärimusloo algupärast

Jõuluvana vaatas Augustile otsa. Apelsinid ja nektariinid, villased sokid ning rulluisud.

August ajas ennast istukile. Tema silmad hiilgasid. ÌEi, ma ei kurda, kõik need on väga head kingid, see on paremgi kui ma ootasin. Aga kas tead, mida ma tegelikult tahaksin?ì

ÌNo ütle, poiss!ì

ÌMulle meeldiks see, kui inimestel oleks minust kasu. Ma tunnen, et seni pole ma midagi tõeliselt kasulikku saanud teha ...ì

ÌTõeline kasu sinust on see, et sa oled minu ja isa silmarõõm,ì ütles ema vahele. ÌKõik armastavad sind.ì

Kurat, kurb tont, tantsib kuuvalgel ööl
Habe takti lööb vastu sääri
Ehapunased hulkurikirjad vööl
Tantsib tont mööda maailmaääri

Paan oli pähe võtnud mäe tippu ronida ja niisiis ta tegi seda. Ta naeris, kui tuul talle lund näkku keerutas, ja tundis rõõmu hangedest, kuhu aegajalt põlvini sisse vajus. Kui õhtu kätte jõudis, keeras Paan ennast mõne kivinuka varju kerra ja jäi kohe magama, norsates muretult, nagu seda võivad teha ainult väga tugevad loomad.

Aden viskas ümara graniitkivi lärtsatusega vette. Kivi kargas põhjast üles ja läks pooleks. Tükid kukkusid pinnale rõngaid jättes samasse, kust nad hetke eest tulnud olid.

Kuigi õhtu juba siginema hakkas, oli päike ikka veel kõrgel. Linnud siristasid magusasti laulda ja jalgu kraapiv kastehein eritas mõnusat värsket lõhna. Törwa taat istus tare ees pingil ning popsis piipu. See suvi oli ilusti alanud ja kui lindude järgi võtta, pidi taadi arust aina paremaks minema. Taat hakkas just piipu uuesti täis toppima, kui Krantsmak järsku jubedasti klähvima pistis. Et peni taati seni ikka hästi teeninud oli tõusis taat püsti, et vaadata, mis koera nõnda ärritada võis. Tee pealt paistis keegi tulevat.

Esimene peatükk, milles meie kangelane olukorra sunnil ettekavatsetust pisut varem oma tegeliku olemuse paljastab ning milles muuseas ka paari elulise näitega selgeks tehakse, kui ohtlik võib olla üleolev suhtumine ligimesse.

Oraakel kartis. Oraakel kartis hullupööra, sest iga järgmine etteaste oli raskem kui eelmine ja nii lõputult, nii juba aastaid. Aeg, mil ta kasvavale pingele vastu ei suuda seista ning murdub, oli hirmuäratavalt lähedal -- vahest ehk mitte veel järgmine kord aga juba õige pea... Ta tajus surma lähedust, tundes selle külma hingeõhku otse kuklas, endal liikmed jäisest hingusest kangestumas.

Cathleen Q. Brookland

Ma armastasin Sind mere äärest mägedeni, läbi poole maailma, kaugele üle meie kodumaa kunagise piiri, ja ma armastaksin Sind samamoodi kogu tee tagasi – kui meil oleks, kuhu tagasi minna.

1.