hämar

„Kohe on see möödas,“ lohutab Luka. „Siis läheb paremaks.“ Ta tahab, et nad hoiaksid üksteisel käest kinni. Selge see, muidu poleks ta ju Luka. Sofia ulatab käe ja Luka pigistab seda kõvasti.

Neid on neli: Sofia, Luka, Maru ja Jelena. Nad istuvad autos Luka garaažis ning ootavad.

Sofia vaatab autosse tungivat suitsu ja mõtleb: Kuradima piinlik. Tal on oma põlvkonna teravaim mõistus, kuid ta istub siin autos oodates, millal heitgaas ta tapab.

Artikli pealkiri oli „Põlvnemisest“. Ma tõestasin selles veenvalt, et just meie oleme põlised asukad territooriumil, kus me elame. See artikkel pidi panema punkti pikaksveninud vaidlusele ajakirjas „Juured“. Kirjutasin viimase lause, panin punkti ja aevastasin kolmandat korda. See kinnitas veenvalt, et mul on õigus: kindel enne! Muide, ennetest – enne aevastasin ma kaks korda, siis heitsin pilgu aknast välja ja märkasin vastasmajas tütarlast. Täna olin ma teda juba kusagil näinud. Õige, ma ju pakkusin talle küüti...

„Oma elamuse mõjul hakkas ka Jann põhjakäimismõttega mängima, sest nii võib Viveca ühel päeval välja ilmuda ning aidata Jannil inimühiskonda tagasi pääseda. Ta mõistis, et plaan on üsna aeganõudev, kuid läks kõigest hoolimata nii kaugele, et külastas üht linna kõige halvema kuulsusega kõrtsi. Plaani läbiviiimisel ilmnes aga teatud raskusi, sest ta oli uimastavate vedelike vastane, jah, ta ei põlanud mitte ainuüksi õlut, vaid üldse igasugu alkoholi, nii et ta alustas oma allakäiku limonaadi tellimisega.”

Tõlkinud Kudrun Tamm.

Mets oli täiuslik koht suremiseks.

Enne seda, kui ema tumedat rada pidi metsa läks, rääkisime oma lapsepõlvesõpradega lugusid ja tegime salmikesi pimedusest, mis puude vahel valitses, vahetasime jutustusi surmast ja vaimudest nagu nipsasjakesi. Keegi ei läinud metsa muud kui surma otsima ja mina polnud erand. Koopataolised õõnesteed kutsusid, vastuseid pakkudes, ja selgitusi, ja nii ma kõndisingi kohtadesse, mis olid ammu unustatud.

Päev. Tumemust nagu öö. Justkui kangaga kaetud kanaarilinnupuur. Jõulumehe koti sisemus. Laius taevas. Laineri ümber. Mis äikesetormis läbi pilvede kihutas. Kõikudes. Rappudes. Vappudes. Reisijail sisikondi segi pekstes. Ja pannes südamed hirmust värisema.

Semu. Kohalt 13 A. Kes käimlas soolt tühjendas. Paiskus peaga vastu plastikseina. Mis heitis ta kolba omakorda peeglisse. Kraanikausi kohal. Klaas klirises peegli mõranedes. Vasakust oimust nirises verd. Ent mees ei tundnud enam seda. Kui teadvust kaotades ettepoole vajus. Ja püksid rebadel põrandale varises.

Esik.

hoo hoo hoo

add new file

Ärinädala teine päev hakkas peaaegu keskööd tiksuma.
Värvilised puulehed tormasid mööda kõnniteed olendite vahelt krabisedes läbi. Ngrlop, Ngrlep, Ngrlip ja Ngrlap seisid teelõigu ainsast tänavavalgustist nii kaugel, et nende varjud joonistusid kehadest kordi pikemaks. Seda polnud tegelikult kuigi palju, sest täiskasvanud inimesele ulatunuks olendid vaevu rinnuni. Nad seisid vaikides plankaiaga piirneva kahekordse ridaelamu ees, uurides oma järjekordset objekti. Aga enne ülemisel korrusel kollaselt säravate lastetoa ja magamistoa tulede kustumist ei saanud siseneda.

Meelis Friedenthal. Inglite keel. Varrak 2016.