SciFi

1. Siga ja kägu

Leonid Kaganov. Sidrunkollane planeet. Skarabeus 2021.

Jutt ilmus esimest korda antoloogias "Isaac Asimov 100" (Viiking 2019).

Koiduaeg.

Jutt ilmus eesti keeles Leonid Kaganovi autorikogumikus "Sidrunkollane planeet" (Skarabeus 2021).

Marsi-teema on kuum. Uno Veismann kommenteerib "Sirbis" praegusi plaane ning tehnoloogilisi võimalusi Marsi koloniseerimiseks, jäädes kokkuvõtvalt arvamusele, et Elon Muski hüüatused vähemalt praegu hüüatusteks jäävadki.

"Toomas," kostub kuularist mu kõrvus madal ja sugestiivne hääl, "kas praegu on halb aeg rääkida?" Kostab nagu oleks mulle helistanud hilisõhtuse raadiosaate DJ.

Vaatan kella – 13.45, 31.10.2046. Tuul keerutab värvilisi vahtralehti ning kamp vareseid kougivad prügikastist kiirtoidujääke. Tumerohelisest konteinerist lendab välja hallikasvalge paber. See laperdab õhus, liugleb veidi maad eemale ning langeb maha. Järgmine iil tõstab paberi õhku ning narts lendab sinna, kuhu tuul kannab.

Kohendan palitukraed ning kiirendan sammu.

Oli õhtu ja oli hakanud tasapisi jahenema, kui telefon helises.

Hari Kastemetsa pani telefonitoru ära ja seisis tükk aega samal kohal, jõllitades aparaati tühjal pilgul. Selma kergitas kulme, astus mehele selja taha ja võttis tal ümbert kinni, ristates sõrmed mehe kõhul.

„Esiteks helistati sulle traadi otsa ja teiseks oled sa seda nägu, et see ei olnud müügimees. Mis juhtus?”

"Equilibrium" (2002) on üks selliseid filme, mille olemasolust paljudel aimugi pole. Seda vaatamata tõigale, et filmi valmimisest on möödunud juba pea kaks aastakümmet. Linateose vähene tuntus mõjub mõneti üllatavana, kuna teose peosas astub üles maailmakuulus Christian Bale, kes juba "Equilibriumi" valmimise ajal polnud sugugi mitte vähetuntud näitleja.

Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”, Vemsa OÜ, 2020, 468 lk.

Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi.

“Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis…

Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019.

Lisale

Sel udusel hommikul, kui sinuga lõplikult hüvasti jätsin, sõin kõigepealt kõhu korralikult täis, ja mu eine ei koosnenud vastupidiselt su sünge huumoriga tehtud ennustustele värskest verest, vaid eelmise päeva külmast seapraekäntsakast, sinna juurde juustu, majoneesi ja röstsaia, mille ma viimast korda meie ühist kööki koristades olin hommikuks külmkappi jätnud. Loputasin selle alla õllekannutäie espressoga ja olin valmis kogu oma senise eluga hüvasti jätma.

Taas.