SciFi

Kuidas kirjutada seiklusjuttu?
Kuidas mitte kirjutada ulmet?

Mõlemale küsimusele võib tähelepanelik lugeja Brian Aldissi esikromaani "Peatumata" ("Non-Stop", 1958; ek. 2017) lugedes vastuse leida. Autor demonstreerib, et valdab vabalt põneviku kaanonit; samal ajal on romaanil teadusliku fantastika seisukohast rida puudusi. Õpetlikuks näiteks sobib see allakirjutanu arvates mõlemast seisukohast.

Mairi Laurik, "Novembriöö kirjad". Tänapäev, 2017.

Naljakas, et kui on mingid tulevikuoletused või minevikuväänamised vms sees, on asi kohe ulmeromaan.

Ulme on veider sõna. Oleks nagu omaette žanri iseloomustav, aga sinna mahuvad igasugused raamatud. Splätterid ja seiklusjutud, „Hyperion” (mis on põhimõtteliselt 7 eri žanris lugu) ning sellised nagu „Novembriöö kirjad” samuti.

Ma siis kirjutan kõigest, mis te soovisite. Ausõna, ma ei varja enam midagi ja kui tahate midagi täpsustada, küsige ainult.

1.

Laip lebas elutoas. Kontkõhn vanadusest valgete juustega mees, teksade ja suureruudulise flanellsärgi väel. Juukseid määris veri. Helepruun nahk ta konksu tõmbunud sõrmedega kätel jättis mulje, nagu oleks see paberist õhem. Tema kõrval lebas ümberpaiskunud lauakeselt põrandale lennanud raamatute kuhi.

Aradi nime taha varjuva autori kosmosesõja loo on tõlkinud Osvald Soobel ja toimetanud Taivo Rist. Teos on varustatud tõlkija lühikese eessõnaga ning kättesaadav eraldi väljaande kujul siit: http://www.algernon.ee/node/1077

Markus Vetemaa "Tarkade kivi ja kannabinoidid" (Punased Palmid 2017).

Markus Vetemaa värske romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is juba kirjutanud Silver Sära ning siin pole vajadust sellel lähemalt peatuda. Seetõttu jäid arvustuse pidepunkte koostades niiöelda sõelale kaks.

Vardjas suunas oma roboti lähemale palgile, millel hunt märgadel sügislehtedel lösutas. Vihm nirises mööda looma karmi halli karva alla.

Robot lükkas vardja korraldusel hundi rinda nõela, mille sensorid andmeid kogusid ja tagasi saatsid. Vardjas alustas roboti ümberehitamise kavandamist. Võib-olla saaks seda kasutada kui defilibraatorit.

Igatahes pulssi ei olnud. Sajanaelane täiskasvanud hunt oli surnud südameseiskuse tagajärjel, hukkunud samas äikeseotormis, mis oli Vardja Lääne-Alberta Taasmetsistamise Organisatsiooni satelliitsidest ära lõiganud.

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Helli orbiidil kunagi vaja läinud.

Maal on ärevad ajad. Kusagilt kosmosest saabub lendavaid taldrikuid, tulnukad tapavad ja vangistavad inimesi. Rünnakute sagedus, julmus ja ulatus muudkui kasvab ja inimesed on abitud – sissetungijad on oma relvastuse ja tehnoloogiate poolest meist kaugel ees. Vaid salajane rahvusvaheline paramilitaarorganisatsioon XCOM – Exterrestial Combat Unit (Tulnukatevastane lahinguüksus) suudab midagi teha, kuna on koondanud oma ridadesse maailma parimad teadlased ja sõdurid.

Päike oli silmapiiri taha vajumas, kui Elemendikandjad Ponyville’i raudteejaama poole läksid. Viis mära kõndisid platvormi lõppu ning noogutasid viisakaid tervitusi jaamatöölistele ja teistele ponidele, kes nende teele jäid.

„Tänan teid kõiki, kes kohale tulid,“ ütles Säraturvis ohvitseridele, kes olid hõivanud kõik istmed ümmarguse kambri seina ääres, seejärel kummardas ta lugupidavalt ainsale ponile siin ruumis, kes ei olnud sõdur. „Printsess Luna, tänan, et leidsite aega, et sellest koosolekust osa võtta. Ma loodan, et kui kõik saadaolevad nägemused kokku saab, võime hiljutisest sündmusest selgemini aru saada.“

Luna vastas kummardusele noogutusega. „Minu lugupidamine, kapten. Mu õde avaldas kahetsust, sest ta ei taha Videvikusära juurest lahkuda, aga ta võib siiski siia ilmuda.“