horror

1.

Valgus. Kollane, hele. Päikeselaigu pikad sirged servad üle terve põranda.

Markus kerib ennast kaugemale voodinurka, et ekraanil toimuvat selgemalt näha. Tema pöialde all liigub üks tema võluritest väikest teed pidi vaenuliku Myrmonia provintsi sügavusse. Ees ilmuvad tumedast hägust puud ja tillukesed külamajad; need säravad puhaste värvide ringis ümber end nähtamatuks moondanud võluri tumehalli kuju, väljapoole vaatevälja jäädes luitudes. Külarahvas on töös – kes raiub metsa, kes taob rauda, kes küpsetab leiba.

Poppy Z. Brite "Lost Souls", Dell, 1993, 356 lk.

Rait Piir “Hinged mõõgateral”, Lummur 2021.

Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019.

Valik monolooge, intervjuusid, tunnistusi

Varem

Õpetaja

Estcon

„Mitte mingisugust järjekindlust, ei mingit distsipliini ega töötahet. Võib-olla isegi mitte suutlikkust tööd teha. Nojaa, ma tean, Tammekivi ütleb, et Astrid on andekas... Tammekivi on meil entusiast! Vabandage mind, tõepoolest — mina seda andekust ei märka. Võib-olla olen ma millestki täiesti valesti aru saanud.

Esimene päev

Tõlkinud Kudrun Tamm.

Ripplakke süvistatud päevavalguslambid pulseerisid kiiremini kui inimpilk suudab tajuda, kuid Kaose iidses Maelströmis vormunud silmade jaoks kallasid need koosolekuruumi üle meeldiva valgusega. Inimese oleks see hulluks ajanud. Õnneks oli Nya hullusest sündinud. Kaootilised tuled rahustasid teda.