horror

Ma kirjutan Sulle nüüd neist kõik, mis ma tean. Loe lõpuni.

Nad astusid mu eest kõrvale, kui ma öösel pissile läksin ja nende hulk sulgus mu voodi ees uuesti, kui teki alla tagasi pugesin. Nad on üleni hallid: nende riided on hallid, nende juuksed on hallid, nende nahk on hall ja nende silmavalged on silmahallid. Nad on alati väga vaiksed. Pimedas ei ole neid näha ja hämaruses võib vaid aimata, kus nad on. Ainult valges on näha, et nad on üleni hallid.

Ma ei tea, kui palju neid on. Kõige rohkem olen näinud kaheksat korraga.

Esmakordselt ilmunud kogumikus "Õudne Eesti" (Tallinn: Varrak, 2005) pealkirjaga "Sissejuhatuse asemel". Artikkel taasavaldatakse veidi lühendatuna "Algernoni" seniste autorite samast žanrist kogumiku "Pikad varjud" ilmumise puhul Indrek Hargla loal.

Mida üldse õudusjutuks pidada?

Ilmunud on "Algernoni" toimetuse ja Ajakirjade Kirjastuse koostöös valminud antoloogia "Pikad varjud" (koostanud Martin Kivirand, kaunilt illustreerinud Liidia Unt).

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte. Tallinn: Canopus 2011.

Jaanus Saksing

Lugu, mille teile nüüd jutustan, leidis aset minu lähedase sõbra hea tuttavaga möödunud sajandi lõpuaastatel. Lubasin talle, et ei avalda täpset toimumispaika, aga kui võtate ette Eesti kaardi ja jagate maismaaosa risti neljaks, osutaksin kõige loodepoolsemale tükile.

*

Jaanus Saksing

„Võta aga veel kooki!” ütles vanaema oma pojapojale, mulle, ühel sügisesel õhtupoolikul oma köögis laua taga istudes. Kell oli seitse õhtul ja väljas oli novembrikuiselt pime ja tormine, kuid köögis põles hubane valgus ja tuli pliidi all praksus lõbusalt, levitades oma kuma üle ruumi ning tekitades mõnusa soojatunde.

„Vanaema, räägi palun üks lugu,” laususin kahe suutäie vahelt, ise vilksamisi moosipurgi poole piiludes.

„Lugu?” imestas vanaema.

Olin pöördunud asfaltteelt kruusateele ja olin sammunud lipptaraga piiratud kruntidest mööda kuni aiani, kus valge funksuvila oli tõmbunud sirelipõõsaste varju. Olin astunud paeplaatidest rajal ukseni ja olin nimetissõrmega surunud alla kellanupu, mis pidi minu ja Kerberose vahele esimese helisilla, esimese kontakti looma. Olin olnud Kerberose uuriva pilgu objekt, olin olnud edasiastuja, olin olnud koduriietes mehe ees kohmitseja. Ta oli mind endale järsust trepist järgneda palunud ja töötoas mulle istumiseks märku andes nahktugitooli poole viibanud.

Lülitasin diktofoni sisse.

Kerge tuulekohin kõrgel puulatvades mõjus peaaegu uinutavalt. Mason süütas suitsu ning pööras näo päikese poole. Sügis oli küll juba saabunud, kuid ilmad püsisid endiselt soojad ning talv tundus olevat alles mägede taga.

“Hea küll mehed, lõuna on läbi!” teatas käre hääl tema selja tagant. Mason kustutas sigareti niiske mulla sisse ning ajas end püsti. “Koguneda minu juurde!”

Maniakkide Tänava romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" märgiti ära 2000. aasta romaanivõistlusel ja ilmub kirjastuse "Fantaasia" toimetusel. Teos arendab mõneti edasi "Algernonis" 1999. aasta märtsis ilmunud novelli "Choronzon".

Kirjastaja andmetel on romaan segu õuduskirjandusele omastest öistest surnuaedadest, mootorsaagidest, punk-kultuurile omasest õhustikust, vaimukast jutustamislaadist ja moodsast linnafantaasiast.

Proloog
"Surm on lahti"
ESIMENE PEATÜKK

Tõlkinud Silver Sära