Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle arusaamatutena vastu jõõrasid.
August oli juba pea täielikult paranenud ja pidi peagi haiglast koju saama.
«Polegi need Jõgeva arstid need kõige hullemad,» mõlgutas ta. «Mis tost, et nende valediagnoosidest imelikest ravivõtetest linna peal hirmu- ja õudusejutte räägitakse.»
Kinniköidetud inimene õla peal on mööda pehmet ja lögast võsa väga raske liikuda. Toomas ei pidanud end just nõrgukeseks kuid ta oli teekonna vältel juba korda viis puhanud. Auto jäi siit umbes kolm kilomeetrit eemale metsa. Oleks saanud muidugi ka masinaga kohale sõita kuid mees otsustas mitte riskida. Esimesed kaks kilomeetrit ei olnudki midagi hullu, kena männik - kõnni ja hing laulab sees. Kuid viimane tuhat meetrit tundus nagu ta oleks põrgu sattunud. Päike lõõskas lagipähe, õhk seisis liikumatult ja metsaalune madaldus lirtsuvaks mätaste ja lepavõsa rägastikuks.
