Esmatrükk

[

(Neljas osa: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja ülesandeid. Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste spetsialistina.)

ÕNNEKS LÄHENES KUU VIIMANE NELJAPÄEV. Igati sobilik hetk meie ürituse alustuseks ja algus sujus tõepoolest libedalt.

Tallinna ilm näitas harukordselt leebet nägu. Tavalised nõeljad tuulevihurid hoidsid end merel vaos, ei sadanud lund ega vihma ja külma võis olla vaid paar kraadi.

«Titanicu» kohvikbaari sisse astudes ei seleta silmad esialgu midagi. Valgus on niivõrd hämar, et külastajad tunduvad tumedate varjudena allilmast. Tumepruunid toonid valitsevad ruumi. Kui silmad harjuvad viletsa valgustuse ning kuvarite sinaka valgusega, saab ruumi välimus selgemaks. Lokaal on väike, laudu pole üle kümne, leti taga on ainult üks baarimees ja muusikat mängib tavaline kaasaskantav raadiomakk. Aga sellele ei pööra keegi tähelepanu. See on niivõrd ebaoluline element, et vahel unustab isegi baarmen ära plaati vahetada. Ja siis valitseb baaris vaikus. Vaikus?

Hingata oli raske. Miski istus Simori rinnal nagu luupainaja Vana-Arra juttudes ning kooris teravate küüntega ta ribisid. Simor avas silmad. Häguses õhtueelses taevas tiirlesid mustad linnud justkui parv söestunud lehti. Lahing oli siis läbi, ent kes oli võitnud, seda Simor ei teadnud. Simor püüdis istukile tõusta. Tõsta õnnestus tal ainult pea, siis läbis hammustav valu mehe rindkere ning ta jäi vaikselt oiates lamama. Suus oli metalne maitse.

I

Silmapiirini ulatuva vee taustal tundus paari tuhande ruutkilomeetri suurune kaljusaar nagu juhuslikult loiku pillatud kivitükk. Tervet planeeti täitva Suure Veega võrreldes ta ju muud polnudki. Nagu sajad teisedki kamakad, kuigi nood olid märgatavalt suuremad.

(sarjast «Maakler Margi märkmeid»)

Jutustab Aivar

Sel üsna tavalisel ja igaval neljapäevasel õhtul istusin Margi teise korruse ovaalkabinetis ning ladusin kompuutri kuvaril kaarte. Naatriumlampide kumast kollakas taevaveski, mida silmi puhates aeg-ajalt kiikasin, näis seda tegu, et tal jagub lumepüüli puistata sellekski õhtuks. Jõe mustjaskülm vagu imas külvi esialgu aplalt, valget orasvaipa veel kasvatamata.

Ta ärkas peaaegu võpatades, ebameeldiva tundega, nagu jälgiks keegi teda pidevalt. Enne silmade avamist veenis ta ennast, et peab eksima, kuna ta enne magamaheitmist seestpoolt ukse lukustas. Kellelgi teisel tema uksekoodi ning seega ka tuppa sisenemise võimalust polnud.

[

Järgmisel päeval sõitsime Margiga rannakülla. Dzhiip ragistas mõnda aega võsas ja jõudes valendikuni, peatus kurnatult. Jätsime ta lõõtsutama, vesi mootoris kohisemas ja kilgid kapoti all tiksumas.

Naat rähkles rahutult asemel. Kell oli just oma kolm nätakat ta kõrvadesse vajutanud ning tuksus nüüd laisalt oma igaöist vaikset tukset edasi. Väljas kardina taga võimutses pimedus ning hommikuvalguseni jäi veel oma 5-6 tundi tühja ja nukrat muremõlgutust. Naat pööras taas vasaku külje alla. Ikka tuhkagi. Tundus, et mees nimega Mati, Une Mati, on ta oma listist jäädavalt kustutanud. Ka pööre vasakule ei aidanud. Loomulikult ei aidanud, seda teadis Naat tegelikult niigi. Ta oli ju seda proovinud. Nii tuhat korda või nii.

1.

Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi kohtumist.

Seti@Home projektist oli juba möödas mitu head aega. See oli jäänud siiamaani kõige suuremaks katseks saavutada kontakt maavälise intelligentsiga ning nagu paljud skeptikud olid ennustanud, ei andnud see ühtegi konkreetset tulemust. Pärast mitmekordset taeva läbikammimist Arecibo raadioteleskoobiga olid ligi poolteist miljonit arvutit analüüsinud kõike, mis võis sellest andmehulgast vähegi huvi pakkuda ning sõelale jäi üsna vähe.