Esmatrükk

Surm:

Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad,
paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud,
suured ja väikesed, vaesed ja jõukad.
Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa,
et kui on kaasas tunnustusepärgi,
siis patud korra pealt on tasa.

Kuid kargama te peate minu pilli järgi.

Tallinna Surmatants
Bernt Notke
15. saj lõpp

Kurat, kurb tont, tantsib kuuvalgel ööl
Habe takti lööb vastu sääri
Ehapunased hulkurikirjad vööl
Tantsib tont mööda maailmaääri

Paan oli pähe võtnud mäe tippu ronida ja niisiis ta tegi seda. Ta naeris, kui tuul talle lund näkku keerutas, ja tundis rõõmu hangedest, kuhu aegajalt põlvini sisse vajus. Kui õhtu kätte jõudis, keeras Paan ennast mõne kivinuka varju kerra ja jäi kohe magama, norsates muretult, nagu seda võivad teha ainult väga tugevad loomad.

Ühel ilusal päikesepaistelisel pärastlõunal istus linna keskel rohetava pargi pingile üks täiesti tavaline noormees.

Aden viskas ümara graniitkivi lärtsatusega vette. Kivi kargas põhjast üles ja läks pooleks. Tükid kukkusid pinnale rõngaid jättes samasse, kust nad hetke eest tulnud olid.

Kuigi õhtu juba siginema hakkas, oli päike ikka veel kõrgel. Linnud siristasid magusasti laulda ja jalgu kraapiv kastehein eritas mõnusat värsket lõhna. Törwa taat istus tare ees pingil ning popsis piipu. See suvi oli ilusti alanud ja kui lindude järgi võtta, pidi taadi arust aina paremaks minema. Taat hakkas just piipu uuesti täis toppima, kui Krantsmak järsku jubedasti klähvima pistis. Et peni taati seni ikka hästi teeninud oli tõusis taat püsti, et vaadata, mis koera nõnda ärritada võis. Tee pealt paistis keegi tulevat.

21. sajandi oli lõppemas ning kõik tsiviliseeritud inimesed valmistusid uut sajandit vastu võtma. Selleks kõvasti ressursse kulutades püüti eirata seika, et kogu maailmamajandust tabanud üksteisele järgnenud krahhid olid peaaegu kogu ühiskonna tagasi kiviaega virutanud. Suurenenud tuumaenergia kasutamine oli põhjustanud suuri hävitustöid, milles hukkus 89% olemasolevaist looma- ja linnuliikidest. Ainult skorpionid ja prussakad elasid kõbusalt edasi.

Oli pime ja tuhanded tähesilmad kumasid mustas taevaaugus ning pilgutasid irvitavalt silma. Suur ja haiglaselt kollakas, turske näoga Kuu vaatas tülpinult alla uinunud maale, valades kõrged kuuseladvad üle kareda looriga ja tungides kohati läbi tihedate okste puude vahel vingerdavale porisele teele...

Ervin istus laua taga ning sorteeris närvilise moega hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles oli ilmselt magatud või vähemalt polnud neid riideid juba väga pikka aega puu peal hoitud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid aga särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal aimdus veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võibolla veel midagi.

‘Käib küll.’

Vöör valges vahus, lõikas laev läbi laineselja.

Pikne lasi noole ja Ukko müristas poja kiituseks vasaraga taevavõlvi. Tihe vihm piitsutas vee mullitama, seitse sülda kõrged lained kerkisid kui künkad ja langesid taas, kui nende vennad tuule tõukel peale surusid. Taevas oli madal ja raudne kui pajakaas. Meri kees oma soolaste tuultega sängis.

Karujala küla oli üks võimsamaid oma kihelkonnas. Talud olid suured ja lapsi rohkesti. Küla servas elas sepp Olleko, kelle kätetöö oli kõrgelt hinnatud nii siin mail kui ka teisel pool Suurt lahte. Hommikul oligi kohale jõudnud kaupmees soomlaste rahva seast, keda kutsuti Hidaseks. Ega Hidanen nii suur kaupmees polnudki – jäi teine oma pealikule võlgu ja tegi ohtlike reisidega oma võlga tasa. Tookord oli tal raha peitnud püksi – enne reisi oli ta endale lubanud, et ilma odadeta ta pealiku ette tagasi ei lähe.