Esmatrükk

1.

Valgus. Kollane, hele. Päikeselaigu pikad sirged servad üle terve põranda.

Markus kerib ennast kaugemale voodinurka, et ekraanil toimuvat selgemalt näha. Tema pöialde all liigub üks tema võluritest väikest teed pidi vaenuliku Myrmonia provintsi sügavusse. Ees ilmuvad tumedast hägust puud ja tillukesed külamajad; need säravad puhaste värvide ringis ümber end nähtamatuks moondanud võluri tumehalli kuju, väljapoole vaatevälja jäädes luitudes. Külarahvas on töös – kes raiub metsa, kes taob rauda, kes küpsetab leiba.

Üks

Hakkas parasjagu koitma. Oktoobrilõpu päikese esimesed kahvatud kiired panid puude ladvad helkima. Tähed selges taevas olid juba tuhmuda jõudnud. Oli väga vaikne. Isegi eemalt autoteelt ei olnud veel kohisema hakanud varajaste tööletõttajate liiklusvoog. Seda külma õhuga koos autoaknast tulvavat vaikust oligi ta kuulatanud, enne kui alustas. Ta oli akna lahti hoidnud, et aknad ei läheks uduseks, et ei torkaks silma, kui keegi peakski mööduma. Aga jah, selle surnud tunniga oligi ta arvestanud. Aega oli varutud piisavalt, nii oligi plaanitud.

SAATESÕNAKS

Kirjutasin jutu Siim Veskimehe maailma "Lõputu juuni". Olin seda lugenud mitu aastat tagasi, vahepeal üle ei lugenud ja olin üht-teist unustanud, sealhulgas kõik kohanimed, isegi planeedi nime Taaravalla. Minu jutus on Asumaa.

Maailmast. Igale Maa riigile avaneb ligipääs eri planeedile, millest saab selle riigi asumaa. Kõik planeedid on elamiskõlblikud, aga mõistusliku eluta. Planeetide vahel liigutakse läbi tünnideks nimetatavate portaalide.

1. Siga ja kägu

"Toomas," kostub kuularist mu kõrvus madal ja sugestiivne hääl, "kas praegu on halb aeg rääkida?" Kostab nagu oleks mulle helistanud hilisõhtuse raadiosaate DJ.

Vaatan kella – 13.45, 31.10.2046. Tuul keerutab värvilisi vahtralehti ning kamp vareseid kougivad prügikastist kiirtoidujääke. Tumerohelisest konteinerist lendab välja hallikasvalge paber. See laperdab õhus, liugleb veidi maad eemale ning langeb maha. Järgmine iil tõstab paberi õhku ning narts lendab sinna, kuhu tuul kannab.

Kohendan palitukraed ning kiirendan sammu.

Oli õhtu ja oli hakanud tasapisi jahenema, kui telefon helises.

Hari Kastemetsa pani telefonitoru ära ja seisis tükk aega samal kohal, jõllitades aparaati tühjal pilgul. Selma kergitas kulme, astus mehele selja taha ja võttis tal ümbert kinni, ristates sõrmed mehe kõhul.

„Esiteks helistati sulle traadi otsa ja teiseks oled sa seda nägu, et see ei olnud müügimees. Mis juhtus?”

Vaatepilt Inimeseks Saanu keskväjakul ei erinenud millestki kümnetest eelnevatest hukkamistest. Siledatele nefriitplaatidele oli kogunenud paar tuhat määrdunud tabardites ja valdavalt tõmmunahalist linnakodanikku, kes jälgisid järjekordset poliitsündmust ilmetega, mis väljendasid emotsioone tuimast letargiast kuni verejanulise, pisut kohtlase elevuseni. Pealtvaatajaid oli kõgist Päikeseahmijate määratud kastidest, Puhastajatest kuni Valgustatud Aadlini.

Autor kavatseb alljärgneva loo maailma juurde lähemas tulevikus tagasi pöörduda.

Iga inimeste maailm on täis iidseid saladusi. Maast alates ning Safiiriga lõpetades.

Selleks ajaks, kui Maal esimest korda mõeldi, et Päike pole ainus ning kuskil võib olla teisigi maailmu ja neil teisigi asukaid - selleks ajaks oli juba kümneid tuhandeid aastaid möödunud perioodist, mil inimesi kümnetele planeetidele asustati. Igal sellisel maailmal on oma müüdid, muinasjutud, uskumused ja ajalugu, mis kaovad hämarasse minevikku ja mille põhja me ei näe.

„Täna kell viisteist null null on kohtumine pereterapeudiga,“ ütles kodukeskus mahedalt.

Mul oli suu parajasti täis, mistõttu jõllitasin niisama küsivalt esmalt musta karbikese ja seejärel pilku vältiva abikaasa poole. Marin sättis söögilaual pakendeid õigeks.

Kugistasin ampsu alla nii kähku kui sain ja rüüpasin kaerapiima peale. Selle lääge maik tuletas kaugest minevikust ehtsa lehmapiima maitset meelde ja tegi tuju veel halvemaks.

„Panidki aja kinni või?“

Ma ei oska laulda. Aga räägitakse, et mõnikord on mõnel patrulli õhtusel koosviibimisel õnnestunud teistel kändudel mulle mõnd „lõõgastusmedikamenti” rummi sisse puistata – jah, siis räägitakse, et ma olla mõnikord laulnud. Räägitakse, et need laulud olla nii hinge tagurpidi keeranud, et vähemalt üks tegelane läks ja tõmbas kõhu peal lahingugranaadi lahti – noh, et siit ilmast kindlalt minema saada. Ja teine olla kaks päeva nutnud.