Esmatrükk

[

Annele tänuks nõiduslike õhtute eest

Linn virgus aegamisi. Tänavakivid ärkasid hämaruse pehme puudutuse peale, mis koos päevapalavusega puhus minema ka tolmu sisse keerutatud jäljemustri. Saabuv õhtu mähkis müüride ümber tumesinised loorid ja süütas väikesed kollaste klaasidega tänavalaternad, mis särasid pargipuuvõrades nagu jaaniussid heinapuhmas. Virgunud kivid tervitasid üksteist tasasel häälel ning vahetasid traditsioonilisi repliike kuninganna peatsest saabumisest nagu vanad kogenud õukondlased.

Ernesto oli need nahkrihmad ühest vanast panipaigast leidnud. Ilmselt kasutati neid kunagi ratsastamisel, kuid see polnud oluline. Rihmad sobisid oma uueks ülesandeks suurepäraselt. Ta tõmbas need juba vilunult kinni, ise endiselt ladinakeelset palvet pomisedes. Palvegi tuli juba üle Ernesto huulte soravalt, kuigi oli pikk ja keeruline ning kõneles asjadest, millest ta suuremat ei mõistnud. Ega oleks tahtnudki mõista.

Sfinks virgus ja ringutas mõnuga. Ruugest liivakivist kest ta ümber pragunes ja pudenes koost. Uhke ja säravana vaatas ta ringi.

Kuid mida ta nägi! Linnad olid kadunud, kuivanud kanalid liivast umbes. Kõikjal laiutas punane kõrb, vaid paar püramiidi meenutasid kunagist ülevust. Kuhu oli kadunud ta rahvas, kuldsete silmadega marslased, keda ta oli armastanud ja kaitsnud? Kus olid linnade pitsilised tornid, kus templid ja paleed? Kadunud!

Tegelikult on tegu avalooga jutustusele mõneti samas tundub (mulle vähemalt), et lõik on ka iseeneses midagi juttumeenutavat. Tasub vaadata ka lehekülge http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/mf.htm, kus taustmaterjal (küll minupoolse sekkumiseta) üles on pandud.

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ]

Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad.

~SÕDUR / ALEX II~
~LAHINGUVÄLI / PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~

15.05 Minu uues korteris kummitab. Kui nad mul magada laseks, siis see mind ehk ei häirikski. Paistab aga, et tondid ei hooli üldse sellest, kas mul on seljataga raske tööpäev või ei. Eile käisin igas oma korteri nurgas ja palvetasin piiblil. Saatana teenrid on aga vägevad. Tuleb vist appi võtta põhjalikumad abinõud. Juba homme kutsun ekstrasensi.

(Esimene osa: Margi kõne. Tagasivaade minu tutvusele Margiga. Margi öö puu otsas. Kuidas algas meie kinnisvaraäri.)

HÄMMASTAV, kuidas mõne ajaloolise momendi vältel võid tunnetada hetke.

Ma loodan väga, et mitmed -- ja ehk olulisemadki hetked -- seisavad mul veel ees, kuid senini on üheks ületamatuks hetkeks jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Margi hämaras söögitoas. Sest sellest hetkest, kui Mark toostiks püsti tõusis, algas meeletute seikluste aasta, mis viis mind kodulinna pikemaks tagasi, ent oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud.

«Sellest ajast saadik olen ma puhanud, rahus ja õnnes, perekonna ning sõprade seltsis.» Nii lõpetasin oma jutustuse seitsmendast merereisist, ning pöördusin Hindbadi poole: «Noh, mu sõber, ja mida arvad sa nüüd? Oled sa kunagi kuulnud inimesest, kes oleks minust rohkem kannatanud ja rohkem imelisel kombel surmast pääsenud? Kas mitte ei tohiks ma nüüd tõesti nautida kerget elu, sest olen ma ju selle ära teeninud?»

Ühel varajasel sügispäeval, kui Mira jälle kööki astus, märkas ta, et külmkapi uks oli kahtlaselt irvakil. Alguses ei märganud Mira midagi erilist selle juures ning pani süü kassi arvele, kuid pilgu uuesti üle kraami libistades tundus, et midagi on nagu puudu. Midagi, mis oli kindlasti külmkapis margariini kõrval seisnud, kui Mira hommikusööki lõpetas. «Moos on läinud!» plahvatas tüdrukul järsku tõde kogu oma õuduses silmade ette. «Õunamoos, kodunt saadetud õunamoos, viimane purk. Oh, mis juhtus, mis küll toimunud on?»