Uudiskirjandus

Vaade tuledesäras linnale kahekümnenda korruse kõrguselt tekitas kummaliselt võõristava tunde. Võibolla oli põhjuseks pimedus, võibolla toonitud aknaklaasid, võibolla ümberringi sagivad hästi riietatud ning poolpidulik-poollõbusa näoga inimesed. Ei tea...

Kirjastuselt Salasõna on lähipäevil ilmumas sarja ?Mardus? uus ulmeantoloogia ?Vaade pimedusse?, mis sisaldab viit juttu ja kolme jutustust nii kodu- kui välismaistelt autoritelt. Järgnev katkend pärineb Abel Caini etno?okkerist ?Uisomäe?.

ÌVõi et Uisomäe äiatar ise käima tulnud,ì sõnas Laine ukselävelt, kui Tiine kõhklemisi taluõuel peatus. Tüdruk teadis, et Sooveere ravitseja on ise juba poolpime ja viimasel ajal ka jalust üsna ära jäänud. Aga seal ta nüüd oli ja tervitas tulijat, keda polnud kunagi varem oma silmaga näinud. Tüdrukul hakkas kõhe.

Katked kirjastuse "Salasõna" toimetusel peatselt ilmuvast Indrek Hargla lühiromaanist "Maris stella".

Esimene peatükk, milles meie kangelane olukorra sunnil ettekavatsetust pisut varem oma tegeliku olemuse paljastab ning milles muuseas ka paari elulise näitega selgeks tehakse, kui ohtlik võib olla üleolev suhtumine ligimesse.

(The Leather Funnel)

Katked Siim Veskimehe peatselt ilmuvast kogumikust "Kuu Ordu"

?Noh ? elus?? küsis ?unkto lühidalt, tõustes ja tüdruku rihmu lahti päästes vaevalt sekund peale seda, kui sõjamasina kõht Domi baasi metalset maandumisplatsi puutus.

?Kas see alati põrutab nii?? küsis tüdruk.

?Tead, ma isegi ei teinud meelega,? lausus mees vabandavalt. ?Tõukurväljaga mängides saab ta vajadusel hulga pehmemalt maha.?

Lennuväljast sai ?aht, kui nad liikumist tajumata allapoole libisesid ja selleks ajaks, kui nad välja said, oli ka luuk nende pea kohal sulgunud.

1. Lootus

LAMONTI samm oli nõtke ja kuulmatu. Ta liikus aeglaselt nagu hiiliv kiskja; pilk heledatest silmadest ei vaadanud ühessegi konkreetsesse punkti, vaid püüdis võrdse kontrolli all hoida kogu vaatevälja -- jändrikke puid, tihedaid põõsatutte ja korrapäratuid künkamügaraid. Ta polnud veel päriselt harjunud sellega, mida kutsus endamisi oma uueks, kuuendaks meeleks ja mis ei kujutanud tegelikult midagi muud kui ta noorde, võimsasse kehasse istutatud veteranivaistu. Teadvusesiirdest oli möödas vaid mõni nädal.

Kuningad pimeduses

Elric, kadunud ning lagunenud Melniboné impeeriumi isand, ratsutas nagu lõksust põgenev kihvaline hunt -- täiesti hullumeelselt ja lõbusalt. Ta ratsutas Nadsokorist, Kerjuste Linnast, ja tema jälitajad olid vihased, sest nad olid temas vana vaenlase ära tundnud, enne kui ta sai teada saladuse, mida oli sealt otsinud. Nüüd olid nad tal kannul ning veider väike mees, kes naerdes Elricu kõrval ratsutas, oli Moonglum, Võõramaalane Elwherist ja kaardistamata Idast.

ESIMENE RAAMAT

NÕIDUSE EMAND

I

Isegi südasuvel oli Tintagel tontlik paik; Igraine, krahv Gorlois' emand, vaatas üle neeme avamerele. Ainiti udu ja hägu silmitsedes mõtiskles ta, kuidas ta üldse teada saaks, millal öö ja päev on võrdse pikkusega, et uusaastapüha pidada. Sel aastal olid kevadtormid ebatavaliselt rängad; ööl ja päeval kajas kantsi kohal meremüha, kuni ükski mees ega naine selles magada ei saanud ja isegi penid niuksusid kaeblikult.

Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades oli sel tädil aastaid kakskümmend...

«Kroux, kus on Vainamäe kabel?»

Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?»

Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja jõllitasid mind ümmarguste silmadega.