Uudiskirjandus

(The Truth About Pyecraft)

Ta istub lähemal kui tosin jardi. Kui vaatan üle õla, võin teda näha. Ja kui ma taban ta pilgu -- ja ma tavaliselt taban -- siis näen selles ärevust.

See on üldiselt paluv pilk -- ja siiski kahtlustav.

Pagan võtaks tema kahtlusi! Kui ma oleksin tahtnud temast rääkida, oleks ma seda juba ammu teinud. Ma ei räägi, tõesti mitte, ja ta peaks end rahulikult tundma. Nagu suudaks midagi nii suurt ja paksu end rahulikult tunda! Kes usuks mind, kui ma räägiksin?

Ma olen seitsmekümne üheksa aastane haige rauk, minu jalad ei kanna mind enam, kuid seda tugevam on minu mälu. Ma mädanen oma pärusmõisas, mul on elada jäänud vaid mõned kuud, ehk veidi rohkem kui Sebastién hoolsalt aadrit laseb, kuid kõigest hoolimata olen ma õnnelik ja ikka veel armunud. Minu armastus on minu usk ja õnn ja seepärast suren ma rõõmuga, kahetsemata midagi. Ma ootan surma! Nad mõtlevad, et naeratus mu kuivanud huultel on vanadusnõtrusest, kuid minu mälu on iga päevaga selgem ja pisarad mu silmis pole mitte kurbusest, vaid õnnest ja rõõmust. Ma olen ikka veel armunud.

Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt, Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja.

Mary Shelley
Edgar Allan Poe
Bram Stoker
Sir Arthur Conan Doyle
H. P. Lovecraft
Ray Bradbury
Robert Bloch
Albert Payson Terhune
ja paljude vanade filmide tegijad...

siinkohal mu tänusõnad

...Pärast nii paljusid hädasid ja õnnetusi ei saanud Hadding sõda Svithjodis kohemaid jätkata. Järgmisel aastal jäi ta koju. Seal jätkus küllalt tegemist, olgu siis kuningriigi või oma maavalduste valitsemisega. Ent ta muutus üha rahutumaks.

Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga. Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad oma kodumaast ja reisidest rääkisid.

Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest.

Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom?

«Kas sa tõesti näed siin midagi?» vaatas Öäk imestunult ringi.

«Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe, see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud võremeetrite käänupunktide järgi.»

Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega sädekühvliks nimetasid, on kusagil all laoruumis.»

«Viimase sädelennu teeme sellega.»

«Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde tuletama...»

Diobolus superior qui homo est

«Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus säilitatava tundmatu autori teosest»

VB_esikaas.jpg

VB_esikaas.jpg

Veiko Belials