Artikkel

Maarit Leijon. Musträstas. Skarabeus 2022.

Poppy Z. Brite "Lost Souls", Dell, 1993, 356 lk.

Mul käib ulme (peamiselt fantastika) lugemine mingis mõttes impulssrežiimis – vahel loen mitu lugu järjest või isegi ülekattega, vahel pean vahet. Isegi paar aastat. Mistõttu läks Andy Weiri „Marslase“ avastamisega paar aastat aega. Kuid sestpeale on see teos mul ikka käeulatuses, nii inglise- kui eestikeelsena. Et mulle tuli veider idee tehnilise fantastika tõlkeid arvustama hakata, siis sattusid mõlemad keeled korraga kätte. Hakkasin paralleellugemist harrastama.

Arthur Clarke’i raamatut „A Fall of Moondust“ sattusin kõigepealt (1975. aasta paiku) lugema vene keeles 1965. aasta kogumikust “Лунная пыль” ja see meeldis mulle üpris kõvasti. Millalgi hiljem sattus kätte algkeeles tekst ja ega romaan sellest halvemaks küll ei läinud.

Weir on minu ebatagasihoidliku arvamuse kohaselt ainuke tänapäevane fantastika- (olgu-olgu, ulme-) kirjanik, keda lugeda maksab. „Marslane“ on tippklassi teos, ja kui „Artemis“ sellele ka õige veidi alla jäi, siis „Ave Maria“ tõuseb vähemalt samale tasemele.

Donald Maass ”The Emotional Craft of Fiction: How to W

Leonid Kaganov. Sidrunkollane planeet. Skarabeus 2021.

"Equilibrium" (2002) on üks selliseid filme, mille olemasolust paljudel aimugi pole. Seda vaatamata tõigale, et filmi valmimisest on möödunud juba pea kaks aastakümmet. Linateose vähene tuntus mõjub mõneti üllatavana, kuna teose peosas astub üles maailmakuulus Christian Bale, kes juba "Equilibriumi" valmimise ajal polnud sugugi mitte vähetuntud näitleja.

Ursula K. LeGuin. "Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul". Varrak, 2019, 399 lk.

Meremaa lugusid pidi algul olema kolm.

Aga Ursula K. Le Guinil kripeldas nii, et tuli neli. Ja ikka kripeldas, ikka näris, nii et tuli kirjutada jutukogu ja viimaks „Teine tuul”.

Nüüd on lõpuks kõik need kuus raamatut ka eesti keeles ilmunud. Neist viimane, Varrakult tulnud ja pealkirja „Meremaa II” kandev, detsembrikuus.