Artikkel

Juba enne konkursile laekunud jõulujuttude nägemist oli mul mingisugune ettekujutus sellest, mida seal näha saab. Mõningal määral see täitus, mõningal määral mitte; selles polegi asi. Aga sest silme ette kerkinud pildist tahaksin rääkida kyll.

Meelis Friedenthali romaan "Kuldne aeg" saavutas äsjasel romaanivõistlusel kolmanda koha. "Algernoni" toimetus soovib kirjanikule sel puhul südamest õnne ja edu.

Lühikeses usutluses valgustab kirjanik oma viimase aja teoste saamislugu ja tagamaid.

Sinu romaan "Kuldne aeg" võitis romaanivõistlusel kolmanda koha. Seni oled kirjutanud eranditult fantastilist proosat. Peale mõnede valitud isikute ei ole "Kuldset aega" ilmselt veel kellelgi olnud võimalust lugeda. Mida võib tulevane lugeja seda romaani avades loota?

90-ndate esimesel poolel oli umbkeelse ulmefänni elu Eestis võrdlemisi trööstitu. Ehkki tõlgitava raamatute arv oli võrreldes nõukogude perioodiga mitmekordistunud, oli ulme osa selles kaduvväike ning raamatud ise - kui üksikud erandid välja arvata - kas küsitava zhanrikuuluvusega, väärtusega ja/või sellises tõlkes, mis muutis lugemise tugeva masohhistliku alatooniga tegevuseks.

Käesoleva ettekande teema on ühemõttelisele ja vastuvaidlematut tõestada, et ma pole mingi eriline värdjas. Selliseid on veel, ehk mitte liiga palju - konkreetselt toon näiteks Malzbergi, Lafferty, Tiptree ja P. J. Farmeri.

Muuhulgas püstitan hüpoteesi, et sogane, haiglane, vägivaldne, ropp, ebapopulaarne, vormiuuenduslik ja igas mõttes loov kirjandus leiab oma arvukatele puudustele vaatama siiski vähemalt ühe lugeja.

"Algernoni" toimetus kuulutab välja jaanipäeva jutuvõistluse.

Sedakorda on teema samuti tähtpäevaga seotud, ehk siis - etnoulme.

Võistelda saavad kõik jutud, mis kuuluvad kas õudus-, teadus- või imeulme zhanri ning evivad mingitki etnoaspekti. Mahupiiranguks on endiselt 2000 sõna.

Võistlustööd esitage hiljemalt 15. juuniks aadressil algernon@obs.ee. Võistlustöö esitamisega annab autor loa selle avaldamiseks ajakirjas "Algernon".

Seekord on kirjastused välja pannud ka auhinnad:

Lugejateni on jõudnud viies (ehk siis eelviimane) osa Frank Herberti Düüni-sarjast, mis kannab nime “Düüni ketserid”. Ketserlus tähendab antud juhul siis oskust ja tahet teha asju teisiti, loobuda väljakujunenud põhimõtetest ja rutiinist, sest paraku on universum pidevas muutumises ning vanad nipid enam ei aita. Sedapuhku tabab see tõdemus eriti teravasti Bene Gesseriti.

Siim Veskimees on viljakas autor ja tema lood meeldivad paljudele. Ometigi on tema juttudes midagi psühholoogiliselt ebausutavat. Mitte palju, sest ma olen enamiku tema juttudest läbi lugenud ja sõnastan seda alles nüüd, varem ma ei tajunud seda nii selgelt. Selleks pidin ma ikka palju Veskimehe jutte läbi lugema, et see, mis keskmisest erineb, silma paistma hakkaks. Natuke selgemalt kui teistes juttudes on asi näha “Kuldhordi teises tulekus”, mis lõpuks kujuneski kuidagi ilmutuslikuks.

Kui ma mõtlesin, millest seekord kirjutada, olin alguses isegi pisukesti hädas. Kui kirjutada sellest, mis ulmega seoses südamel, või siis sellest, mis meil ulmes praegu toimub, või siis ulmikute toredatest ettevõtmistest, tuleb ikkagi välja üks, viimase paari aasta populaarseim teema: mis meil täna halba on.

Ei viitsi.

Siin on ulmeauhinna Stalker 2005 kandidaatide nimekirjad. Võimalik, et siin esineb puudu- või ülejääke... kui neid leitakse, siis võiks neist teada anda meiliaadressile stalkerikysitlus@gmail.com

Eraldi tahaks tänada Indrek Harglat, Tiina Sulge ja Silver Sära, kelle abiga sai antud nimekiri tunduvalt täielikum.

Jüri Kallas

23. veebruari "Areenis" ilmus Fagira D. Morti pikk intervjuu Raul Sulbiga, Eesti ulme hiilgusest ja viletsusest:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/F538BCC27F0518B1C2256FAE006E72B8 .