Artikkel

Michael Lohr on mitmekülgne mees. Vist ainult pühendumusega salateadustele saab seletada fakti, et ta leidis meie võrguajakirja. Ning otsustas, et tahab kaastööd pakkuda ? lihtsalt seepärast, et eesti keel on üks neid väheseid, milles tal veel midagi ilmunud ei ole. Vastastikku nõu pidades leidsime, et algatuseks sobiks kõige paremini üks tema intervjuudest ? sest Storm Constantine on kirjanik, kes vääriks ka Eestis senisest suuremat tähelepanu. Ning kui intervjuu tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub vastuseid, siis ? nii see ju peakski õige ulme ja ulmekirjaniku puhul olema.

Kõigepealt võlgnen ilmselt selgituse, kuidas ma sellele - Estconi kontekstis võib-olla ebatavalisele - teemale sattusin. Tõukeks oli Carl Sagani romaan "Kontakt" mis hiljuti "Varraku" toimetusel eesti keeles ilmus üsna ühel ajal sama autori mitteilukirjandusliku teosega "Deemonitest vaevatud maailm", mida võib ka julgesti soovitada.

Ulmekirjanduse puhul räägin siin esmajoones teaduslikust fantastikast. Nii imeulmet kui õudust on sellest vaatekohast suhteliselt mõttetu käsitleda.

Nagu meie lugejad kõik märganud on, muutus alates 1. septembrist 2003 "Algernoni" tehnoloogiline lahendus ja teatud määral ka ideoloogia.

Kõige olulisem "Algernoni" arengus oli, on ja ilmselt on ka tulevikus vähekogenud või algajate autorite tööde avaldamine ja retsenseerimine. Sellega seoses tekitas loomulikult peamisi küsimusi järjekordne muutus ajakirja avaldamispoliitikas: kahest rubriigist, mis loodi alates septembrinumbrist 2001, so. täpselt kaks aastat tagasi, on jällegi saanud üks.

No nii,

selleks korraks on romaanivõistluse (RV) saak kokku loetud, parem osa saab varem või hiljem raamatu kuju ning kriitikute ja lugejate poolt õiglase hinnangu. Aga üsna tõenäoliselt on millalgi 2006. aasta lõpus jälle samasugune saagi korjamise aeg. Just sellele mõtlemine ajendab ehk varasemast mingeid märkmeid tegema. Ma küll ei usu, et neid ridu satub lugema sihtgrupp ehk mõni nendest, kes 2006. aasta RV jaoks valmistub, aga päris kindel ei saa ma selles ju olla?

Lapsena armastasin anekdoote. Aga ma sain varakult aru, et suur osa neist tundub pärinevat mitte inimeste maailmast, vaid kusagilt mujalt, nii-öelda Anekdoodimaailmast. Kuidas Anekdoodimaailm toimib ja millised inimesed seal elavad? Kas poleks üsna tore, kui sinu ümber vahetpidamata anekdoote sünnib ja kõik inimesed on nagu naljaraamatust välja astunud, see tähendab, üsna naljakad? Sellest arutlengi.

Kellele on anekdoodid mõeldud?

Järgnev arutlus käsitleb teoreetiliselt mõningaid rituaalmaagiasse puutuvaid asjaolusid ja probleeme 21. sajandi alguses ja püüab juhtida samas ka tähelepanu teatud ohtudele, mida seab praktiseerivale maagile hõlpsalt kättesaadavate maagiliste tekstide rohkus. Milles on siis küsimus?

Käesolevas numbris ilmunud jutus “Kaku kabel” on stseen, kus peategelane Liis manab välja ingel Anaeli ning kasutab selleks ladinakeelset invokatsiooni. See kõlab (struktureeritult) niimoodi:

Jutt käib muidugi Trubetsky ?Anarhistidest?. Ja siia tulen ma oma kurtmisega seepärast, et vaevalt tarbijakaitse jutule võtaks. Kaanel ju selgelt kirjas: Trubetsky Anarhistid. See mees näeb asja niimoodi ja savisaar temaga. Aga ikkagi oodanuks enamat.

28. - 30 juulil toimub Jõgevamaal, Kassinurme linnamäel Mütofest - muistse maailma pidu.

Festival on neile, keda huvitavad muistendid ja legendid, lood ja laulud iidsetest aegadest, muistne võitluskunst ja käsitöö. Linnamäel on ellu äratatud tõeline Muinasmaa oma linnuse, kuningakoja, linnuserahva ning laadalistega. Toimuvad ajastulised vaatemängud ja turniirid, peetakse laata. Linnuses töötavad meistrid, kes oma oskusi huvilistele edasi annavad.

Sissejuhatus

Toome lugejateni intervjuu Leo Kunnase, sõjaväelase ja "Gort Ashryni" autoriga. Hr. Kunnas on lubanud täiendavalt vastata kommentaaridesse postitatud küsimustele.

Alustaks sellest et „Gort Ashryn“ täidab teatud määral üht lünka eesti ulmekirjanduses. On teil arvamusi, kus võiksid veel täitmist ootavad lüngad olla?