Artikkel

Estcon 2019 peetud ettekanne

Üks ulmekirjanduse algusest peale väga levinud motiiv on inimkonna laienemine kosmosesse.

Kummatigi kannatab see narratiiv – sarnaselt paljudele teistele – n-ö kirjanduslikkuse all, ehk siis on absoluutselt haakumatu tegelikkusega. See ei ole alati halb – kui lugu on muus suhtes hea, siis las see toimuda planeedil, mida heal juhul leidub üks universumis. Tõelised hädad algavad siis, kui ka inimesed selles loos käituvad, nagu võiks käituda see üks eriti põrunud inimene meie kõigist miljarditest...

Stephen King. Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest. Hea lugu 2018.

Sissejuhatuseks. Stephen Kingi raamatu tagakaanelt leiame järgmised read: "Harva juhtub, et kirjutamisest kõnelev raamat on nii selge, nii kasulik ja nii ilmutuslik [...] Suurepäraselt struktureeritud, sõbralikku ja inspireerivat raamatt on nimetatud kõigi aegade parimaks kirjutamisest rääkivaks raamatuks."

Igal ajal on inimesed püüdnud luua ideaalset ühiskonda, mille aluseks pidi saama täiuslik inimene. XIX ja XX sajandi vahetusel muutus idee uue inimese loomisest sai enneolematult populaarseks. Mitmel viisil sellele aitasid kaasa meditsiini ja geneetika kiire areng ja ka Charles Darwini ideed.

Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni enamlased, kes olid peamiselt marksistid, otsustasid lõpuks murda sideme mineviku pärandiga. Uskudes sellesse, et ühiskond kujundab inimest, tahtsid nad koolitada uut, sotsialistliku inimest.

Kristjan Loorits. "Peaaegu täiuslikus maailmas" (Tänapäev 2016).

Taavet Kase. "Surmamaks" (;paranoia 2018).

Kristjan Looritsa ja Taavet Kase ulmeromaane „Peaaegu täiuslikus maailmas“ ja „Surmamaks“ ei ühenda suurt midagi peale omapära. Mõlemaid võib liigitada teadusulme alamžanri (kumbki maailmasüsteem ei ole maagiline) ja kummagi tegevusmaailm asub väga kaugel tänapäevasest reaalsusest. Sellega sarnasused ka lõppevad.

Kui kirjanikul on ilmunud menuk, siis paneb see autori uut teost looma asudes keerulisse positsiooni: nii lugejatel kui ka kriitikutel on järgmise raamatu osas väga kõrged ootused. Raske on öelda, mida mõtles või tundis Andy Weir, „Marslase“ autor, kui asus kirjutama romaani „Artemis“, tõsi on aga see, et kahte raamatut võrreldakse omavahel päris palju, mistõttu on ka „Artemis“ saanud üksjagu kriitikat. Juba kaanele on lisatud, et tegu on „Marslase“ autori uue põnevusromaaniga. Ühelt poolt on see muidugi hea reklaamitrikk, teisalt toob võrdlusmomendi tahes-tahtmata esile.

Raul Sulbi on üks ulmeajakirja "Algernon" asutajaist ja toimetuse liige 1998–2005.

N. K. Jemisin. Viies aastaaeg. Tänapäev 2018.

Me näeme maailma mitte sellena, mis ta on, vaid sellisena, nagu meie silmad näitavad.

Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Tallinn: Raudhammas, 2018.

Alustagem peamisest. Kui ebaõnnestunud romaan „Merivälja“ sajanda lehekülje kandis pooleli jäi, tekkis allakirjutanul tõsine mure, et ulmekirjanik Indrek Hargla on lugejatele kaotsi läinud. Tema ütlemata suureks rõõmuks ja rahuloluks see nii ei ole, nagu kogumik „Kolmevaimukivi“ hästi tõendab.

Ulmel ja filosoofial on eriline suhe. Seda väidet võib toetada mitmel erineval viisil. Võtame näiteks biograafilise meetodi. Philip K. Dick õppis filosoofiat ja mõtlejad nagu Jean Baudrillard, Fredric Jameson ja Slavoj Žižek on pidanud tema teoseid postmodernismi eelkäijaks. Aldous Huxley’t võib pidada võrdväärselt nii kirjanikuks kui filosoofiks. Filosoof John Gray on nimetanud J. G. Ballardi üheks oma suurimaks mõjutajaks. Stanisław Lemi puhul ei tea, kus filosoofia lõpeb ja kirjandus hakkab või vastupidi.

Mairi Laurik, "Novembriöö kirjad". Tänapäev, 2017.

Naljakas, et kui on mingid tulevikuoletused või minevikuväänamised vms sees, on asi kohe ulmeromaan.

Ulme on veider sõna. Oleks nagu omaette žanri iseloomustav, aga sinna mahuvad igasugused raamatud. Splätterid ja seiklusjutud, „Hyperion” (mis on põhimõtteliselt 7 eri žanris lugu) ning sellised nagu „Novembriöö kirjad” samuti.