Artikkel

SISSEJUHATUS

Käesoleva aasta eesti ulmekirjanduse peasündmus on ilmselt romaanivõistlusel 3. koha saanud Meelis Friedenthali "Kuldse aja" ilmumine.

Meelis Friedenthali seni võrdlemisi kesisest loomigust moodustab Kronose/dotsentide sari suure osa. Sinna kuuluvad kaks 2000. ja 2001. aastal ilmunud pikemat teksti ning seni lugejatele vaid põgusate pilguheitude kaudu tuttava ängmaailma 2004. aastal romaaniks vormistatud kujutus.

Küsimused

1. Vanakreeka koidujumalannal Eosel oli nõrkus surelike meeste vastu, kellest mitmega sai ta lapsigi. Ühele surelikule mehele palus ta Zeusi käest surematust ja Zeus tuligi Eosele vastu. Hiljem selgus, et Eos oli unustanud oma armukesele paluda igavest noorust, mistõttu too vananes järjest rohkem, kuid ei surnud, vaid kuivas üha enam kokku, kaotas mõistuse ja moondus üheks loomaks. Mis oli selle mehe nimi ja kelleks ta moondus?

Ilmselt ootavad kõik jutte. Pole ka ime. Viimase kahe kuu jooksul on ju ilmunud vaid 2 uut juttu! Samuti on Mart Raudsaare magistriõpingute lõpetamise tõttu ajutiselt aeglustunud «Kuldlaevukese» uute osade avaldamine, kuid loodetavasti jõuame sellega juuni lõpuks või juuli alguseks taas graafikusse. Ehk on suurt jutuhimu aidanud veidi ka leevendada Indrek Hargla möödunud aastal «Marduses» ilmunud sädeleva lühiromaani «Excelsuse konkistadoorid» kordustrüki avaldamine. Tegelikult polegi see tekst kordustrükk, kui sajaprotsendiliselt täpne olla.

«Algernoni» väike, tubli ja ajuti üsna töökas kollektiiv pidas mõned päevad tagasi maha istungi, millest võttis üle pika-pika aja osa toimetus täies koosseisus. Ning kui nende ridade autor 7. aprillil kirjaveerus lubas, et tõsised muutused tulevad, polnud see pelk ähvardus. Ning just täna on see päev, alates millest muudatused ellu rakenduvad.

Kunagi Ulmekirjanduse Baasi alguspäevadel väitis Andri Riid, et inimestel on haiglane soov oma maitse-eelistusi teistele peale suruda. Nojah... esimesena nakatus Stalker 2000 palavikku rahvakirjanik Belials, tehes läinud aasta 18. detsembri Postimehe nädalalõpulisas Arter otsa lahti ja käies välja oma Stalkeri-eelistuse. Tsiteerin tema Lugemissoovituse-rubriigis ilmunud arvustust «Rohi jumala armust» Sheri S. Tepperi raamatule «Rohtmaa».

Uskumatu küll, aga «Algernon» on aasta ja üks päev vana! Ja põhjust pidutsemiseks näib olevat, eriti kui arvestada, et kolm-neli varasemat üritust ulmeajakirja püstipanemisel on kuulsusetult liiva jooksnud, üritust, mida meenutab «Algernoni» septembrikuu juhtkirjas Jüri Kallas.

Praeguseks peaks juba olema avaldatud 5 teost, mis laekusid 1. maiks ning mida toimetus otsustas avaldada. Aprilli jooksul laekus «Algernonile» ka kaks kaastööd, mis jäävad jutuna avaldamata. Siinkohal võtab toimetus endale vabaduse avaldada ühe neist koos kommentaaridega artikli vormis, kuna selles esinevad vead on suuremale osale vähekogenud autorite töödest äärmiselt omased. Õpetliku näitega tutvumist soovitame soojalt igale algajale autorile.

Konkreetse autori nimi jääb saladuseks, ka on toimetus arvamisel, et antud tööd ei ole võimalik ümbertegemisega oluliselt parandada.

On olemas lõputult palju õpetusi, mida algajatele autoritele jagatakse. Paraku jääb vahel mulje, et needsinased algajad pole neid leidnud -- või pole tahtnudki leida. Mul pole vähimatki kavatsust miskit kirjandusõpetuse algkursust korraldada. Lihtsalt juhuks, kui mõni «Algernoni» võimalikest autoritest tõepoolest ei peaks alljärgnevaga kursis olema...

Üsna raske on väita, et Eestis eksisteeris ulmekirjandus ka enne 1990ndaid, peaaegu niisama võimatu on ka surmkindlalt vastupidist öelda. Kõik on tõlgendamise küsimus, aga vähemalt nende ridade autori jaoks tähendab ulmekirjandus veidi enamat, kui paari aasta tagant juhuslikult ilmuvat mõne tavakirjanduse (mainstream literature) korüfee üksikut ulmeteksti.