Artikkel

Tegelased:

HELERI, 19-aastane. Riietus: formaalne, umbes nagu pangatelleril või suurfirma pressiesindajal, ainult nimesildita rinnas.
NELK, 22-aastane. Riietus: barokk, aga niisugune, et selles on mugav olla, istuda ja astuda. Barokksoeng, kuid mitte paruka, vaid oma juustega.
GRACIA, 23-aastane. Riietus: kodune. Ainsana lühikeste juustega.
PRINTSESS, 29-aastane. Riietus: Eesti Politsei vorm.
NELLA, 31-aastane. Riietus: tuleb töölt. Töö ei nõua sportimist, aga riietusest on näha, et töötab spordiklubis, mitte ilusalongis või lilleäris.

Uus taevajuust toob seekord kaasa Soobli eri.

Eesti ulme populaarseimat karusloomakest siis alustuseks tsiteerimegi:

"Aga nüüd hakkan saama. Tuli veel meelde üks maailm, mille lood Keskmaa saagadele palju alla ei jää. Muumiorg on see koht. T?si, enamik jutte on lastele suunatud, ent näiteks "Trollitalv," "Hilja novembris" ja "Muumipapa ja meri" pakkusid t?siseid lugemiselamusi. Eriti sel teemal, kuidas kolle ja hirme t?eluseks jutustati. Ega nad niiväga lastejutud olegi, "Muumipapa ja meri" on papadele m?eldud, nagu jutu päises kirjas.

Antud kirjatükk on kokkuvõte ja samas ka edasiarendus minu ettekannetest selleaastasel Estconil. Peaks olema loetav nii neil, keda kohal polnud... ning peaks huvi pakkuma neile, kes kohapeal kuulasid.

Ulmest rääkides mõtleme enamjaolt inglise keeles kirjapandud ulmet ja sageli veel ka vaid seda, mis ilmub Põhja-Ameerikas. Meeldib, või ei meeldi, aga selline on reaalsus. Võime nimetada seda kasvõi kultuuri-imperialismiks, aga tõsiasi on, et nö. ameerika ulme määrab muu maailma suunad ja arengud.

"Tehnilise lahenduse" arutelus toimus hiljuti mõttevahetus selle üle, mis võiks olla "Algernonis" teisiti.

Esmalt tahan öelda, et mul on väga hea meel, et inimesed, kelle arvates ei tööta uus hiir päris nii nagu vaja, lugesid selles lõngas üles rea konkreetseid ja selgeid ettepanekuid. Kahjuks olen enam kui aasta jooksul kuulnud peamiselt hämaravõitu kriitikat ning kui olen palunud oma seisukohti täpsustada ning kirja panna, on tavaliselt järgnenud vaid pahuravõitu vaikus. Aitäh kõigile ülalnimetatud lõngas sõna võtjaile!

Ettekanne 2003. aasta Estconil

Millest me räägime: ulmezhanri kokkupuutealad peavooluga ja nende tulevik

Tänapäeval on peale nn. zhanriulme kujunenud kaks olulist kokkupuuteala peavoolu ja ulme vahel: neiks on maagiline realism ja alternatiivajalugu. Allpool loobutakse ulmezhanri alamzhanride eraldi käsitlemisest ning üritatakse keskenduda ulme ja peavoolu sageli ühtepõimunud teedega arengule üldises plaanis ja seejärel pealkirjas sõnastatud küsimusele vastust otsides.

Maagiline realism

Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker võitjad selgusid äsjalõppenud Estconil, mis oli ühtlasi ka Baltcon 2004. Kinnitamata andmetel osales peale eestlaste ka üks lätlane ja üks rootslane.

Parima tõlkeromaani auhinna sai Neal Stephensoni "Lumevaring" (kirjastus "Varrak"), parimaks tõlkejutuks osutus George R. R. Martini lugu "Liivakuningad" (antoloogia "Retk hämarusse", kirjastus "Salasõna") ning parimaks kogumikuks või antoloogiaks pidasid hääletajad Robert Silverbergi kogu "Meid ootab pimedus" (kirjastus "Skarabeus").

Mul on miskipärast kahtlus, et see tekst siin ei jõua kõige õigema sihtrühmani ehk siis nendeni, kes kavatsevad lähiaastatel mingi ulmetekstiga romaanivõistlusele minna. Kui neid aga lugejate seas siiski peaks olema, siis võiks välja otsida ka teksti, mille ma kirjutasin kahe aasta eest. No et mitu lehekülge ja mitu tähemärki ja üldse, et kuidas nende võistlustega on. Mingid reeglid kehtivad ju ikka, mis siis, et järgmine kord hindavad romaane juba teised inimesed. Piirduksin sedapuhku vaid ülevaatega 2006 a.

Nagu teatab Jüri Kallas postiloendis SF2001, on alanud hääletus ulmeauhinnale Stalker 2011. Asjakohane lehekülg asub http://ulme.ee/Stalker/2011/2011-haeaeletus

Ma püüan jääda kirjutajat ja lugejat ühendavale teljele – sest ilma ei saa kirjandusest ju rääkida – aga enne, kui ma jõuan kavas välja kuulutatud osani, pean ma paika panema mõned eeldused, niiöelda taustsüsteemi.

Tavaliselt väidetakse, et intellektuaalne omand (autoriõigus ja patendid) on vajalikud innovatsiooni edendamiseks ning uute ideede/leiutiste loomiseks ja kaitseks. See väide hõlmab laias laastus kogu inimloomet – masinaid, ravimeid, tarkvara, raamatuid, muusikat, kirjandust, filme jne. Tegelikult aga ei ole intellektuaalomand omand tavalises mõttes, vaid kujutab endast valitsuse toetusel kulukat ja ohtlikku erasektori monopoli ideede üle.