Esmatrükk

Esimese vangistusaasta lõpus ärkas Ygnacio noorem ühel ööl mürina ja kõmina peale, nagu oleksid jõed üle kallaste tõusnud: kõik majapidamises olevad loomad tõusid oma magamisasemetelt ja lahkusid täiskuuvalgel täielikus vaikuses risti üle väljade. Nad sammusid otseteed üle karjamaade ja läbi roostike, sumpasid kärestikes ja rabades, ning kui miski nende teele ette jäi, purustasid selle hääletult. Kõige ees läksid veised ja koormahobused, nende kannul sead, lambad ja kodulinnud pahaendelises reas, mis peagi ööpimedusse kadus.

See lugu juhtus kord jõulueelsel ajal, kui ma läksin Võrtsjärve äärde matkama. Ilm oli ilus, külmakraadid olid puud härmatisse mähkinud, kuid maa oli must. Kolasin kaua järveluhtadel, astusin korra isegi sirinal pragunevale jääle, maausulisena langetasin korra pea rannavallil kasvava igivana tamme ees ja hakkasin tagasi minema oma maakoju, mis asus järvest napilt paari kilomeetri kaugusel.

Arthur C. Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes
Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.

The architects of our doom
Around their tables sit
And in their thrones of power
Condemn those they?ve cast adrift
Echoes down the city street
Their harpies laughter rings
Waiting for the curtain call
Oblivious in the wings

The casket is empty
Abandon ye all hope
They ran off with the money
And left us with the rope

Jem Finer

***

Vend Josef seisis ristmikul, kahe sõidusuuna vahele triibutatud alal ja hoidis risti kõrgel.

Rist oli tehtud peenikestest neljakandilistest pulkadest, mis olid korralikult teineteise sisse tapitatud, hoolikalt siledaks lihvitud ja ilmakindla värviga valgeks võõbatud. Kitsale põikpuule oli nii ette kui taha kalligraafilise käekirjaga maalitud “Jeesus päästab meid” ning lisatud kolm hüüumärki.

Seitse minutit. Või umbes nii, minut siia-sinna, eks pärast selgub. Mika tõstis pöidla, mis tähendab, et ta jooksis lõpuosa korralikult, nii et pigem rohkem kui vähem. Igatahes on seitset minutit juba raske tasa teha. Tuleb lihtsalt kindla peale joosta. Kui ise vigu ei tee, siis pole teistel enam midagi peale hakata.

Ometigi, seitse minutit pole pool tundi, mis lubaks kõike teha. Võõras mets, võõrad lõhnad. Tuleb olla ettevaatlik ja mitte midagi juhuse hooleks jätta.

1.

Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha sõudis aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud.

1

Kõik olid sellega nõus, et mu nimi kõlas totralt, iseäranis siis kui keegi põskkoopapõletikus piinleja seda ütlema pidi. Peek. Matide ja Jüride keskel oli maru jama olla sellena, keda kutsuti lihtsalt KUULE SINA TULE SIIA. Ega ma isegi vahest ei vaevunud nimetama kui küsiti. Ütlesin, et vaadaku vajaduse korral raamatust järgi, siis saab kirjapildi ka korraga silme ette. Suurem osa neist vangutas pead ja küsis: ?Armas aeg, aga missugune normaalne vanem paneks oma võsukesele Peek nimeks?? Nad olla näinud küll Porgandit ja Lolli, aga need nimed vähemalt tähendasid midagi.

Kolmandal nädalal lõppes neil toit, mõni päev hiljem joogivesi ning edasi tuli minna üle surnud lauskmaa, mida kastis õlijas punane vihm. Nendesuguseid oli sellel ajal palju ja mõnikord mindi lausa kogukondadena; nii läksid ka nemad, ehkki lõid teistest viimaks lahku. Neid oli kaks: morn longusõlgne mees ja nooruke tõmmu poiss, kelle kõnnak oli väsimusest kange.

See olin mina. Sündinud kaksteist aastat tagasi enneaegsena, väntsutatuna, alalõpmata näljast karjuvana, elujanusena. Rotina sitke, rabelev, suurte süüdistavate silmadega mina.

Mina, Jakob.

Valus algus