Esmatrükk

2002. aasta 17. septembri pärastlõunal märkas isikupäratut nime HPL-23 kandva Rootsi uurimislaeva geofüüsik Knut Fornlämning ülimadalsagedus-skannerit juhtiva rüperaali kuvaril midagi, mis sundis mehe end igaks juhuks näpistama. Knut oli unine ja halvasti puhanud; õhtul oli tal tekkinud kinnismõte minna üksi Langhammarile pildistama rauke, Fåröle ainuomaseid iidseid, kummastava kujuga kaljumoodustisi.

Tuul silus pikka rohtu maadligi ja pillutas selle keskel istuvale naisele heledaid juukseid näkku. Sellest polnud lugu. Näha polnud nagunii midagi. Ümberringi ainult haljas roheline rohi, õitsvad aasataimed, esimesed ritsikad laulsid nende vahele peitunult, taamal mõned puudesalud. Laugjas küngas künka järel. Sama maastik päevast päeva. Kusagile vasakule jäi jõgi, lai ja sügav. Talle meeldis vesi tegelikult, kuid see voolav jõgi peletas teda eemale. Meelega kõndis ta temast tajumise kaugusel. Teadis kogu aeg, et jõgi on läheduses, kuid päris kaldale ei läinud.

Kuidas lumemees linnapargi serva laste mänguplatsile oli saanud, ei osanud keegi öelda. Igatahes oli ta esimese advendi hommikul kohal, kõrgudes üle ronimispuude ja varjates olulise osa vaatest orus laiutavale linnale. Kes iganes selle ka ehitanud oli, lapsed olid vaimustuses. Teist sellist linnas ei olnud. Ja mees oli tõesti vaatamist väärt, see polnud mitte ainult suur ja võimas, vaid ka ebatavaliselt ilmekas.

Vihmapiisad esiklaasil.

Laevad kündsid soolast merevett. Neid oli kokku kaksteist. Ees sõitev suurim alus oli kahtlemata juhtlaev, teised järgnesid talle tagapool ja külgedel. Läänetuul paisutasid purjesid ja seepärast ei pidanud mehed aerudele rõhuma, vaid võisid muretult jälgida, kuidas vahused lained üksteist taga ajasid, ja kodurand üha lähenes.

1.

Semir peatus jõe keskel ja vaatas ülesvoolu. Koltunud kulu pikad kollased libled ulatusid madalatelt kallastelt tema alt läbi sõudva pruuni veeni, ülevalpool paistsid sügiskülmade poolt näpistatud putkede mustunud kroonid. Veepiirist veidi kõrgemal kasvas kaks pihlakat lähestikku; tuul liigutas nende marjakobaraid vee kohal. Isegi pihlakamarjade värvis puudus erksus. Silla käsipuudele riputatud eredvärvilised reklaamid kutsusid koduperenaisi ostma pesuvahendit “Hüpervärskus”.

Elu pritsumajas kulges tavalist rada. Viimane suurem laks oli olnud paar nädalat tagasi kui kolmas vahetus käis kustutamas üht vana talumaja. Vambola vahetus seevastu oli veetnud rahulikult juba kaks kuud ilma, et oleks olnud midagi suuremat paarist pannipõlengust. Viimane sellinegi vahejuhtum oli olnud juba kaks vahetust tagasi ja ei saanud öelda, et meeskond asjade sellise käiguga rahul poleks olnud.

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.

"Saime su kätte, Rosheni värdjas!"

Nad tirisid mind oheliku otsas nagu tapale viidavat looma. Mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, et täpselt see ma olengi. Rada oli konarlik ja viis mäkke. Risti-rästi lookles männijuuri, mille otsa ma pidevalt komistasin. Päike paistis lõbusalt läbi metsa rohelise kardina.

"Ma tulin ta juurest ara," kordasin endamisi, justnagu oleksin lootnud, et see paneb neid meelt muutma.

"Ara valeta, poisiraisk," käratas punase habemega mees ning lõi mulle lahtise käega näkku.

„Brouilly. Kaks tuhat kaksteist,“ tutvustas kelner veinipudelit kahele mehele, kes istusid nurgas asuva laua taga.

See juhtus Päravere külas Jõgevamaal umbes üleeelmise sajandi keskpaiku. Parema-otsa talu sulane ei olnud sel öösel aidas maganud, sest oli ju õitsiaeg. Ega ta polnud üldse maganudki, vaid magusasti lobisenud oma kallikesega, kes end siit ja sealt ka katsuda lubas, ent millegi enama peale välja ei läinud.