Esmatrükk

ELUL POLE SIHTI
KAS SEDA SIIS ON SURMALGI?
ELU JA SURM KAKS ERINEVAT KIHTI
KUID MÕTET POLE KUMMALGI.

NAD ON ÜKS --
EHKKI ÜKS ON VAIT JA TEINE LÄRMAB,
TÕDE ON ÜKS!
VAHET POLE, ELAD SA VÕI KÄRVAD.

KUI NII...
SIIS TEEME NEIST KOMPLEKTI:
SEGAN KOKKU JA SAAN
SURMELAVA OBJEKTI.

1.

Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele, küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi, isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks. Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel ja talvel.

Tähed mustavas öös olid külmvalged, kauged ja elutud. Kõrvukriipiv vaikus laotas end üle maa ning jäine õhk tuimestas liikmeid. Hassun toetas kangestunud selja vastu massiivset kivikamakat, proovides tungida pilguga läbi pimeduse. Silmad valutasid, selg valutas ja hing... Hing oli tundetu. Tühjus.

Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka asja pärast.

Märkus: Pole välistatud, et «Stella Terrenus» paneb aluse pikemale novelliseeriale, kuid esialgu tuleks juttu võtta pigem tervikuna.

12. detsembril 1996 maandus Nõukogude Liidu esimene mehitatud kaugkosmoselaev «Säde 1» planeedil, mis kataloogi oli kantud nimetuse all RKB-1. Aga mida omavahel kutsuti lihtsalt Soloneshnojeks, seda kapten Rodnõi koduasula auks. Planeedi mustjaspruunilt kiltkivist pinnalt tõusis tolmupilvi, mis mässisid hõbedase koonuse enesesse, kerkides kuni kuumusest kergelt pruunikamaks tõmbunud viisnurgani. Tasakesi veeres kosmoselaevast maapinnale väike luurerobot ja hakkas ettevaatlikult ümbrust kombates edasi roomama.

Document1.

Seal ta oligi -- Paulo Coelho «Alkeemik.»

«Pagan,» pomises Mattias Rosenbaum endamisi.

Arvustus ei rääkinud midagi suuremat, kuid sisetunne ütles, et asjalood on räbalad. See oli juba mitmes kord selle aasta jooksul ja kogu see jama hakkas väsitama. Närviliselt libistas ta pilgu üle Postimees Arteri uusi raamatuid tutvustava lehekülje, kuid midagi olulist enam silma ei hakanud. Pahaselt pöördus ta tagasi Coelho raamatu juurde...

«Päris kobe kaanekujundus.»

Kell oli umbes kolm.

Käis umbes taoline valgussähvakas nagu pildistamise ajal ning keset lagendikku tekkis olematusest imeline ja õrn, roosa ja tundeline olend -- Irner. Ta oli loodud kosmilisest mateeriast ja energiast ning tema ainus, lõplik funktsioon oli rahu, õndsus ja võrdsus. Imetabane võime ennast muuta pidi tegema Irnerist täiuslikema maruvõrdsuslase ja helge tuleviku tooja. Jumal oli loodust sedavõrd heal arvamusel, et unustas läbi viimata viimased testid ja kontrollid. Ta ei uskunud, et tehtus võib mingi viga olla ning Irneri programmeeritus võib osutuda ebatäiuslikuks.

Juunikuu keskpäevane päike kõrvetas valusalt. Saluäärse talu loomad olid kõhud värsket heina täis söönud ja otsisid metsaäärsest varjust jahedamat kohta, kus saaks rahulikult mäletseda. Vendadest karjased Kaarel ja Kusti igavlesid sealsamas lähedal. Kuna vaba aega oli piisavalt, pidasid poisid aru, millist huvitavat mängu võiks õige mängida. Indiaanlasi ja muistseid sõjamehi oli varem juba küllalt mängitud ning lisaks oli kahekesi igav sõda mängida -- oleksid veel teised küla poisid seltsiks olnud.

Poisike kükitas kössitõmbunult tugitooli seljatoe taga, silmad märjad ja higipiisad üle otsaesise ninale tilkumas ning püüdis arvet pidada, kui mitu minutit painaja juba väldanud oli. Ta kuulatas sama hoolikalt, kui püüdis oma pilguga läbi pimeduse tungida, kuid toasviibija jäi pilgule nähtamatuks ning kõrvale kuuldamatuks. Tema olemasolust andis märku vaid kirbe põleva tapeedi lõhn, mida voogas poisikese ninasõõrmetesse kõikjalt.