Esmatrükk

Brit põrnitseb arvutiekraani. Side Sealsusega on ootamatult katkenud. Britil hakkab kõhe, miski sunnib teda selja taha vaatama, kuigi teab, et on üksi. Täna astus Mängu uus liige. Üsna arglik ja kohmetu, esmakordne Tulija. Brit tegeles peaaegu kogu aja temaga, selgitas Reegleid ning Seadusi. Natuke imestama pani Britti küll see, kui kiiresti Tulija kõike haaras, kuid pikemalt pead murdma ta selle üle ei hakanud. Tulija oli just otsustanud omal käel Linnalabürinti avastama minna ning Britist eemalduda, kui viimane taas Viirastust ühel tänavanurgal nägi.

[

(Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.)

I

«Mäng!» ütles üldiselt inimesekujuline tulnukas, kes oli palunud end hüüda nimega, mis kõlas umbes nagu Ghoarhl.

«Ja ultimaatum!» ütles president.

Luigi ärkas kummalise tundega. Unesegasena ei mõistnud ta algul, milles asi, kuid taipas peagi. Voodi värises. Voodi, see soe ja turvaline paik, värises ja põrus, nakatades sellesse pikapeale kogu toa. Jumal küll, ega's ometi maavärin? Luigi surus end nurka, vedas teki lõuani ja jälgis hullunud pilgul, kuidas võppus põrand ja rappus soliidne pähklipuust mööbel; kuidas hüplesid veiniklaasid võbiseval laual ja siis üle serva põrandale kildudeks pudenesid. Seejärel hakkasid vibreerima seinad, raputades endalt pilte.

«Kolks,» kostis eemalt. «Kolks. Kolks. Kolks, kolks, kolks...»

Giovanni Salieri oli Salzburgis kontsertreisil. Kirjutati aasta 1754. Ta oli just lõpetanud enda ja Frescobaldi parimate oreliteoste esitamise Toomkirikus. Nüüd jalutas ta, eraldust soovides, oma lemmikpargis. Sügis valitses täies hiilguses, jalgrajad ja tiigid olid täis langenud lehti. Salzburgis oli kindel koht, kus Salieri oma komplekse ja masendust leevendamas käis, väike tiik pargi lõunaservas, inspireeriva vaatega, eemal suurest kärast ja liikumisest. Sinnapoole oligi helilooja suundumas, kui kuulis enda tagant jalgade sahinat lehevaibas ja kerget köhatust.

[

(Kaheksas osa: Selgub lõplikult, mis kaadervärk on «Gladsheim», lavale astub värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu.)

«Mida sa jood üldse?»

«Pole sinu asi, tead!»

Kümnekonna meetri kõrgusel puude kohal kihutas mere poole puhkekeskuse gravihõljuk. See oli pealt lahti, nii et tuul sasis Heigo juukseid. Ta oli rahul, mõned vabad päevad, piisavas läheduses puhkekoht ja ta ruttas tekkinud võimalust kohe ära kasutama. Päike, õigemini Alfa Üks, paistis päris kuumalt. Oli parajasti kohalik varane pealelõuna, õhk kippus kuumaks kätte minema. Natuke aega oli Heigo eemalt merd näinud, nüüd paistis juba ka liivarand. Ta juhtis hõljuki, mille oli just rentinud, madalamale, rannahotelli kõrval olevasse parklasse.

Kaks kõrget rohelise rohuga kaetud küngast varjasid Jevaise eest lõunapoolse silmapiiri. Nende taga olid veelgi kõrgemad tipud. See oli Jevaise hõimu alade lõunapiir, koht, kus nad vahel jahil käisid.

Teisel pool mägesid oli teine hõim. Sealpool jahil ei käidud. Seal käidi sõdimas.

See suvi oli sõdimine veidi takistatud. Jevais uuris hoolega ümaraid künkaid. Seal, kus need taevaga ühte värvi helesiniseks vinaks sulasid, joonestusid künkatippudelt ülespoole helelillad kivisambad. Need olid juba sügisest saati sinna kerkinud.

Teatril ei olnud mulle sel hooajal -- vähemasti kahel plaanitud uusetendusel -- tööd anda.

«Neil on mingid,» Jaan tegi käega õhus heljuva kaare, «kujundlikud dekoratsioonid kavas, sellised ebamäärased. Puusepale mitte midagi.» Ta rääkis uutest lavastajatest, nendest noortest, ambitsioonikatest ja nägemisega meestest, kes ei suuda kannatada ühtegi normaalselt, Eukleidese geomeetria ja teadaolevate füüsikaseaduste järgi loodud dekoratsiooni. «Aga ma rääkisin Väendru kohta rahad välja!» teatas Jaan uhkelt.