Kordustrükk

Ilmunud kirjastuse "Fantaasia" väljaantud kogumikus „Kanoonik Alberici väljalõiked”, koostajaks Raul Sulbi.

Tõlkinud Silver Sära.

Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad.

~SÕDUR // ALEX II~
~LAHINGUVÄLI // PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON // LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG // KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~

Astrid vaatas peeglisse ja andis näolihastele käsu: naeratage. Kanavarbad silmade ümber paistsid nii veel rohkem välja ja huulenurkadega ristuvad vaod muutusid teravamaks. Huulepulk oli väsinud ja lähedalt vaadates oli näha, et värv valgus huule kontuurjoonelt imetillukeste punaste kreemiojadena nahapooridesse.

Juuste värv oli veidi kulunud ja kolme millimeetri võrra välja kasvanud. Alt aimusid mõned hallid juuksekarvad -- aga ainult siis, kui väga lähedalt vaadata.

Astrid uuris end halastamatult.

Berenger St-Jean-de-Colé ei määranud 1984. aasta 13. mai hommikuks ühtegi kohtumist, ei tundnud huvi börsiteadete vastu ega lugenud poliitilisi ettekandeid, ta nõudis, et talle ei ühendataks ühtegi telefonikõnet ja et mitte kedagi tema juurde ei lastaks. Mitte kedagi, kes ei tuleks otse kuninga juurest. Ta arvestas, et marssal -- ja see peab olema marssal de Bonaguil -- jõuab kohale ennelõunal ja arreteerimised ei alga enne õhtut, kui tema on juba isoleeritud, maailmast ära lõigatud ja musketäride valve all.

«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla. Ja Maailm saab hukka, sest nii on seatud, kui Kell lööb, et Kurjus neelab ära kõik ja ei jää mitte midagi...»

Rüütel Reginald kannustas hobust kiiremale sõidule. Tüdinud sirgetest tolmunud teedest, juhtis ta ratsu metsa ja kihutas jämedate puude vahel suunda valimata edasi. Tuul vihises kõrvus, puud vilksatasid mööda ja sir Reginald naeratas.

Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas. Oli ka viimane aeg!

Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama, rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada.

«Tonte pole olemas!» põrutas Novacek rusikaga vastu lauda. «Vampiire seda enam.»

Pan Houba naeratas leebelt. Novacek oli enda sõnul linnas koolis käinud ja siiakanti juhuslikult sattunud. Maaelust ei teadnud ta järelikult tuhkagi.

«Kui Lonkur-Karli neid sõnu kuuleks... Mäletad veel Karlit?» pöördus pan Houba kõrtsmiku poole, kes neile õlut tõi.

Pühendatud TS-le.
Ise teab,
mille eest.

«Ema, meie maja peal on koletis.»

Thelma tõstis imestunult pilgu. Viimasel ajal oli Cathy tõeliselt kummaliseks muutunud. Ta näis pidevalt viibivat mingisuguses omaette maailmas, kuhu teistel inimestel sissepääs puudus. Eriti täiskasvanutel.

«Kas sa kuuled mind, ema?» Cathy häälde olid tekkinud pahameelenoodid.

«Kuulen, kuulen,» vastas Thelma väsinult. «Ja mis see koletis siis seal katusel ka teeb?»

«Ära ole rumal,» riidles Cathy. «Koletis ei saakski katusel elada. Tal on seal liiga kitsas. Ja igav. Koletis elab pilve sees.»

«Ei, aga siiski, mu armas Hutchinson,» sõnas McMoran süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida, et saavutades surematuse minetab inimene inimlikkuse. Olen nõus, et kõik humaansed mõõdupuud ainult surelikkuse raamides kehtivad, kuid usun siiski, et rääkides tundmatust fenomenist, pole õige see hindamiseks tuntud taustsüsteemi projitseerida. Kas te ei leia nii?»