Kordustrükk

Ma vajutasin end sügavale nahksesse tugitooli, mis imes mind endasse kui näljane vaalaskala ning manasin näole vaoshoitud enesekindla naeratuse. Ma vaatasin oma kliendile otse silma. See mõjub alati -- meelas adrenaliinipuhang Surma lähedusest.

Mu vastasistuja oli jõudnud vanusesse, kus avastatakse keskea suurim viga. Nimelt see, et ta läheb mööda. Mehe halliks tõmbuvad meelekohad särasid niiskelt. Taolise ameti juures, nagu seda minu oma on, hakkad sa varem või hiljem taolisi pisiasju märkama.

Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku.

Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest -- kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees, kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste alluvate ei teadnud. Segane, mis?

Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12 juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada.

Tolkieni ja Lovecrafti ainetel

Tuhandeid aastaid elasid sadistpäkapikud märkamatult maa all. Nad olid kiired ja kavalad, mistõttu inimesed ei teadnud nende olemasolust midagi. Käibel olid küll mõned lihtsameelsed õnneliku lõpuga muinasjutud, kuid neid ei võtnud tõsiselt ei sadistpäkapikud ega inimesed.

Ma ei ütleks, et see augustiõhtu peitis endas algusest peale midagi endelist. Pärastpoole tundus muidugi teisiti, aga niimoodi otsustades ei tuleks hinnang kuigi objektiivne. Mõistus käsib igatahes arvata, et kõik pidi olema üsna tavaline, ja küllap oligi. Jõe kohal hõljus loojangujärgne uduloor ja praksuv lõke liivasel kaldaseljandikul lennutas sädemeid oma taevaste sugulaste poole. Öö tõotas tulla selge ja tähine.

Jalas lühikesed džiinid, tõi Oll telgist seljakoti meie proviandiga ja pani tule äärde maha.

Ainus põhjus, miks Steven Stallock oma kaheksakümne kolmest eluaastast hoolimata ikka veel poissmehepõlve pidas, oli see, et ta ei unes ega ilmsi naisterahvaste mesimagusaid jutte polnud uskunud. Tema kindla veendumuse järgi ei saanud ühestki heledahäälsest vadistamisest midagi head sündida ning ümbritsev maailm andis sellele veendumusele iga hetk kinnitust.

Õhtu oli oivaline. Leitsak, mis päeval võimutses, pannes õhu paakunud maa kohal värelema, oli taandunud ning teinud ruumi värskendavale jahedusele, mida kerge tuuleõhk mägedest kandis. Silmi sulgedes ja niiskeid puhanguid sisse hingates võis tunda mägiaasadel kasvava värske rohu vaevutajutavat aroomi. Päike oli juba loojunud, kuid öö must mantel polnud veel maailma kinni katnud. Veel valitses see maaliline üleminek valguse ja pimeduse, päeva ja öö vahel; hetk, mil värvid sulanduvad ja nime kaotavad.

Võõras ruumilaev ilmus Maa orbiidile Greenwichi aja järgi vahetult enne koitu. Laeva komandosillal viibivad olendid imetlesid lummatult rohekassinist sensorekraani, mida täitis suure planeedi kujutis.

ENERGEETIKAUURINGUTE INSTITUUDI juht Warren Aronson põrnitses vaevumärgatavat jälge töölaua marmorplastist kattematerjalil. Jälje oli jätnud laual lebanud klaaskera. Kera, ja temast kiirguv, filtrist vandlikarva värvitud kahkjas valgus, mis alles hiljuti oli modernselt sisustatud kabinetti täitnud, pani mehe tema karjääri raskeima probleemi ette. Poolt- ja vastuargumente vaagiv mõte sõitis lastest käima unustatud mänguvedurina lõppematut ringi. Veel oli tema võimuses midagi muuta.

Neid, kes surevad noorelt, armastab jumal.

Etso surus otsaesise vastu vihmast märga kivi. Selle jahedus leevendas tuikamist meelekohtades, kuid ei summutanud hääli:

«Etso, tule ujuma! Ma ei taha üksi minna! Tahan koos sinuga!»

«Kuidas see ometi juhtus?! Nad olid ju kahekesi! Annike ei läinud poisist sammugi eemale...»

Kõige valjemini kõlas Annikese isa vaikimine.

Külajutud on halastamatud ja põhjalikud. Mida täpselt ei teata, mõeldakse juurde ja see läheb paljus täppi. Eitedel on terav silm, mis tabab ühest ettevaatamatust liigutusest ära selle, mida varjata taheti. Neid ära petta on -- peaaegu -- võimatu, see nõuab liiga palju enesevalitsemist ja ebainimlikku järjekindlust. Moorid on uskumatult uudishimulikud. Nad ei pea paljuks südaöösel naabri aknast sisse piilumas käia, kui on arvata, et sealt midagi uut näha võib.