Kordustrükk

Päiksesüda, sajusüda,
võrdselt tuld ja jääd,
salatugev, salasügav
tormis helkiv hääl,
tuulekallim, tuulekallim
muutumatuks jääb.

Eredas keskpäevapäikeses paistis see maa noorena. Siinsed paksud metsad peitsid peaaegu täiesti üksikud sillutamata teed, mis tillukeste külade käputäit ühendasid, ja ainsa kivimüüridega sadama läheduses liikuvad laevad hoidsid oma valged purjed hoolega ranniku ligi.

«See juhtus aastaid tagasi,» võttis koloner Harper jutuotsa üles.

«Grupp, mille koosseisu mind oli arvatud, viibis salajase ülesandega ühes Ladina-Ameerika riigis. Millises nimelt, pole oluline. Ametlikult olime me konsultandid, mina aga olin missiooni arst.

Elasime väikese küla lähistel mägede jalamil. Mäed on mind alati paelunud ja polnud ime, et sellises kohas elades kasutasin ma iga vaba hetke mägedes kolamiseks. Ühel sellisel retkel kohtasingi ma Leóni.

Tuul uitas hantide mahapõletatud küla ahervaremetes, puhudes tuhka laiali.

Handid olid ilmutanud kahetsusväärset sõnakuulmatust ja kangekaelsust. Nad ei tahtnud kohaleilmunud vene sõjasalga korraldusi täita, ei tahtnud uutele isandatele karusnahkades andamit tuua, ei tahtnud isakest tsaari oma valitsejaks ja käskijaks tunnistada. Sellise jultumuse eest vajasid nad loomulikult õpetust. Lisaks küla mahapõletamisele poodi veel paar meest teistele hirmuks metsaserva üles. Selle peale olid handid metsa laiali põgenenud, kuid pole viga, ega nad sinna igaveseks jää.

Seisan tund aega bussipeatuses, hääletan harvu möödasõitjaid aga keegi ei võta peale. Roostetunud sedel tulbal teatab, et aastat kümmekond tagasi oleks ma juba kolme bussi peale saanud. Istun seljakotil, suitsetan. Buss on punane «Ikarus», ajab bensiinivingu sisse ja läheb tee peal kaks korda katki kuid viib kohale. Magama jään alles kuskil Risti kandis. Tallinnas ärkan. Sajab vihma, suus on kuidagi paks, tuleb meelde, et pole söönud juba üle ööpäeva. Seisan bussijaama ees ja mõtlen, kas võtta takso, minna trammiga või süüa üks kotletiga kukkel.

Kristjan Sander

Tekst on varem ilmunud kogumikes "Täheaeg 1: Sädelevad uksed" (kirjastus Fantaasia, 2002) ja "Fantastika" (kirjastus Fantaasia, 2004)

Meelis Friedenthal

Jutt on algselt ilmunud kogumikus "Mitte-Tartu", koost. Sven Vabar (Tartu: Topofon, 2012), 100–109

Infos on jõud

Artur Räpp

Alati algas see nii.

Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis klaarus aegapidi vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta oma tööruumi ukselt vägede marssimist kuulas, üürgas koridori S39 üks naishääl:

„Tõbras surnud, põrmu paisat…“

Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.