Kordustrükk

Moderne latin fusion polnud just päris see, mida mõelnud olin. Mitte et ma ainult Benny Goodmani ja Igavest Kuupaiste Serenaadi oleks tahtnud puhuda. Või lootusetult igavaks kulunud diksiländi, ei. Ma lihtsalt polnud nootidest nii kaugel olevat jämmi kunagi mänginud. Loomulikult ei panda jazzis kunagi kõike viimase noodini kirja, improvisatsioon võib tihti loole täiesti uue ilme anda; juba Suur Oscar ütles, et noodivihik on elusa jazzi surm. Ent vabalt mängida võib vanades lugudes ka, lendlemiseks leiab alati teema. Aga ega nad öelnud, millist saksimeest nad täpselt taga otsivad.

«Naine?»

«Naine. Ütles oma nime ka. Aleana. Ja nende neetud orbitaalkaitse lasi ta läbi.»

«Aleana? Kummaline... Kui kaugel ta on?»

«Nii kaugel, kuhu me ta lasime. Relvastust ei tuvastatud.»

«See tähendab?»

«Et tal pole pardarelvastust. Isegi kui oleks...» Mees tegi käega tähendusrikka žesti. «See on ju ainult paat.»

«Ainult paat... Aga sel paadil peab olema põhjus.»

«Ta ei öelnud. Palus ainult luba laskumiseks.»

«Mingi saadik. Ega's midagi, kuulame ta ära. Ikkagi esimene, kes sealt rotiurkast julgeb välja pugeda.»

Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna, lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa järele. All, katedraaliväljaku äärtes põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli mõõk, näitamas suunda lääne, kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette hämarasse sügavikku.

Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski.

Oli veider midagi sellist lihtsalt kilekotis kanda. Kuid midagi muud kaasas ka ei olnud. Õnneks oli neid kotte kaks ja sisu ei paistnud läbi topeltkile välja.

Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama. Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli Skaala ametis hammaste pesemisega.

Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku jalakäijaid kapjade all sodiks, raius ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks ning valgus järjest tiheneva massina kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil lainetavates vereloikudes.

Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna prügimägi, linnatagune tühermaa ning madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suurem metalse väljanägemisega rahn. Korraga vaikus katkes nagu lõigatult ning tühermaad täitis ühtäkki erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia. Rahnu tagant manööverdas välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas taamal prügimäe kaugemas nurgas tulistamine.

Haisev intellektuaal, mõtles Albert. Kõik peab tal olema teistmoodi kui ausatel inimestel. Isegi viinavõtmist tuleb segada muinaskraami oksjoniga. Käime korra ära ja kõik, teada puha, kuidas see käib. Pool tundi juba istutud ja lõpust pole haisugi.

Hubertit tema mõtted ei häirinud. Suu innust lahti, jälgis ta oksjonipidajat, kes diskori kombel sõnade esihäälikuid rõhutades sitta saia pähe välja pakkus.

«Kapp, ei, kummut, eee... jaa, vana kummut, väga vana kummut, võiks öelda, muistne,» kiitis see harjusk.

Eemalt paistis liginev teerist täpselt samasugune, nagu neid bõliinades ikka kirjeldatakse. Või õigemini -- täpselt samasugune, nagu Aljoša Popovitš oli neid oma elu jooksul juba küllalt näinud.