Tõlge

Hiljuti.

„Ema, miks ma ainus olen?“

Ma ei küsinud seda esimest korda. Olin käinud läbi laeva kõik koridorid lastiruumidest jõujaamani ning tagasi magamis- ja eluruumide juurde. Ma olin tõesti üksi.

Ema vastas, vaevu märgatav ohe muidu täiuslikult moduleeritud hääles. „Amfuzu, sa küsid seda ikka ja jälle, tavaliselt umbes oma sünnipäeva paiku.“

Kehitasin õlgu ja jõllitasin suurt ekraani, mis näitas haljendavaid karjamaid ning mäletsevaid lehmi, taustaks ritsikate sirin ja tuulesosin. „Midagi võib olla muutunud.“

Tõlkinud Sander Vesik.

Esmakordselt ilmunud: Nature 557(7706): 604, May 2018, Springer Nature.

Tõlkinud Kudrun Tamm.

Ripplakke süvistatud päevavalguslambid pulseerisid kiiremini kui inimpilk suudab tajuda, kuid Kaose iidses Maelströmis vormunud silmade jaoks kallasid need koosolekuruumi üle meeldiva valgusega. Inimese oleks see hulluks ajanud. Õnneks oli Nya hullusest sündinud. Kaootilised tuled rahustasid teda.

Aradi nime taha varjuva autori kosmosesõja loo on tõlkinud Osvald Soobel ja toimetanud Taivo Rist. Teos on varustatud tõlkija lühikese eessõnaga ning kättesaadav eraldi väljaande kujul siit: http://www.algernon.ee/node/1077

Vardjas suunas oma roboti lähemale palgile, millel hunt märgadel sügislehtedel lösutas. Vihm nirises mööda looma karmi halli karva alla.

Robot lükkas vardja korraldusel hundi rinda nõela, mille sensorid andmeid kogusid ja tagasi saatsid. Vardjas alustas roboti ümberehitamise kavandamist. Võib-olla saaks seda kasutada kui defilibraatorit.

Igatahes pulssi ei olnud. Sajanaelane täiskasvanud hunt oli surnud südameseiskuse tagajärjel, hukkunud samas äikeseotormis, mis oli Vardja Lääne-Alberta Taasmetsistamise Organisatsiooni satelliitsidest ära lõiganud.

Saatja: Samantha Schandin

Saaja: Greg Smith

Teema: Asteroidioht

Armas Greg,

Palun vaata kirja lisas olevaid, Observatorio del Teide värskelt kogutud andmetel põhinevaid hinnanguid läheneva asteroidi kohta. Tulemused on õigeks tunnistatud ka siin, Cambridge’i Astrofüüsikaosakonnas.

Nagu sa näed, pole tegemist heade uudistega. Sa pole viimasel ajal kirjutanud, kuidas su töö edeneb, ja ma loodan, et tõrjemissiooni ettevalmistamisel pole tekkinud viivitusi, sest kokkupõrkeni on jäänud ainult loetud kuud.

„Paralleelmaailmad,” ütles naine, kes nägi täpselt sinu moodi välja. Ta soris su lauasahtlis. „Jah, ma tean, see on mingi Star Treki moodi pask.”

„Kummalgi meist pole habet,” ütlesid sa. „Kumb meist Peegeluniversumist pärit on? Kumb on kuri kaksik?”

Ühel planeedil – maailmas – rändasid inimesed tasandikke mööda ringi, küttides ja söödavat otsides. Mõni neist leidis kohti, kuhu paikselt elama jääda, maad harida, jõgesid ümber suunata ja impeeriumeid rajada. Nende külakesed kasvavad linnadeks, nende linnad linnastuteks; ja aja jooksul sulab üha rohkem ja rohkem neist asustuskeskustest ühte.

Tõlkinud Kudrun Tamm.

Silmapiiril polnud vaenlase laevu; niisiis vaatasin, kuidas Pierre hilisel kuuvalguseta ööl Titcheni oja äärde salajase jahimaja juurde kihutas. Viimasel kangekaelsel tõusul hakkasid tema kaks kelgukoera puhkima, pingutasid turjalihaseid ning tõukasid tigeda urina saatel tagajalgadega – nad vihkasid seda rada. Kelgu jalased suhisesid koorikuga kaetud lumel nagu tupest tõmmatav mõõk ning nahkrakmed kriiksusid.

Tõlkinud Juhan Habicht.
Esmakordselt ilmunud ajakirjas "Nature": http://www.nature.com/nature/journal/v529/n7585/full/529248a.html
 

Projekt "Nartsiss" on ÜRO, Euroopa Kosmoseagentuuri ja Vanurite Sõprade ühine ettevõtmine. Ma olen nende seitsmeteistkümnes tsiviilisikust värvatu. Arusaadavatel põhjustel on kogu projekt äärmiselt salajane.

Mu tütar vihkab seda projekti.