Tõlge

Sylvia Spruck Wrigley

Tõlkinud Juhan Habicht

Originaal ajakirjas „The Journal of Unlikely Entomology”, Mai 2011

Sylvia Spruck Wrigley

tõlkinud Juhan Habicht

Originaal ajakirjas „Nature” 9. mai 2013

Kuidas me päästame universumi.

Kõigepealt ma tahan, et te unustaksite iga viimase kui sõna, mis teile värbamisbüroos räägiti. Ei, lõpetage, ma ei taha seda kuulda. See kõik on vale.

Rhonda Parrish

tõlkinud Silver Sära

Päike kiikas üle horisondi, valades kuldkollase valgust üle maa. Kiired tantsisklesid ojapinnal ja hõljusid üle rohelise maisipõllu. Isegi läbi räpase lakaakna oli see kaunis vaatepilt, meeldiv hetk. Siis pidi ta minema ja selle rikkuma.

„Sa ikka viil voodis? Sama kasutu kui su vanamiis oli! Aja end üles! Siad end ise ei sööda.” Vanaisa hääl, keel juba pehme, mattis enda alla hommikuse linnulaulu.

Deborah Walker

tõlkinud Juhan Habicht

Originaal ajakirjas „Nature” vol 466 number 7306 (29. juuli 2010)

Kirik Inglismaal. Augustikuine laulatus.

Tante Merkel istub üsna ees ja silmitseb õnnelikku noorpaari. Ta kannab oma tavalist laulatusriietust, pikka kolme nööbiga jakki sama värvi kleidi peal. Tema sakiliste raamidega ja paksude klaasidega prillidelt peegeldub vitraažakna valgus.

Robert E. Howardi jutu „The Little People“ käsikiri pidi ootama oma aega palju aastaid pärast kirjaniku surma, enne kui avaldamist leidis. Tõenäoliselt oli käsikirja keskelt üks lehekülg kaduma läinud, sest üks lause lõpeb poolikult ja sellele järgnevast lausest võib mõista, et peategelane käis veel korra õe toas teda hoiatamas. Silusin tõlkes selle koha nii, et konarus välja ei paista. Väikese Rahva – hüpoteetilise Euroopa primitiivse algrahva – idee sai Howard Arthur Machenilt, oma suurelt kirjanduslikult eeskujult.

Tõlkinud Rauno Pärnits.

Sileesia samanimelise jõe ääres asunud Neiβe linnakeses rännanud - nii jutustavad vanad kroonikad - palju aastaid tagasi vana moosekant oma torupilliga. Ta elas kuidagiviisi - ei rikkalt, ei vaeselt; puhus oma lookesi algul üksi ja iseendale, ent kui naabrid teda meelsasti kuulama jäid ja vaikses öös ta akende alla kogunesid, sellal kui ta ülal pillimängu nautis, sai ta peagi tuntuks, nii et oli lugupeetud ja armastatud nii vana kui noore poolt ja tegi oma kunsti juba pigem veini kui leiva pärast.

Tõlkinud Silver Sära

Oli hämara ja vihmase päeva õhtupoolik, kui Paullinus lahkus külast, kus ta oli ööseks peavarju saanud. Küla asus suurte metsade keskel, otse Gallia südames. Selles hõredalt asustatud piirkonnas elavad inimesed olid enamasti paganad ja kaugetes pühamutes viidi endiselt läbi kummalisi salajasi riitusi. Kristlikud jutlustajad, kellest üks oli ka Paullinus, rändasid üksi või väikeste seltskondadena suurtel teedel ja pöörasid aeg-ajalt rajalt kõrvale metsaküladesse, tehes kannatlikult oma rasket tööd, et uudised Jumalasõnast inimesteni jõuaksid.

Tõlkinud Silver Sära.

Ühel hommikul läksime varsti pärast hommikusööki välja ning jalutasime kahe jugapuuheki vahelisel rohusel rajal. Kaste polnud veel varju jäävatelt rohukõrtelt kuivanud ja mõlemal pool rippusid jugapuudel otsekui rebitud lõuendina õhukesed härmalõngalapid. Kui me sama rada mööda tagasi tulime, kummardus vana mees ootamatult, ja lükanud kõrvale heki kõrval kasvava oblikalehe, tõstis maast surnud hiire ning vaatas peopesal lebavat kangestunud keha. Ma nägin, et ta silmad täitusid aegamisi kergelt voolama kippuvate vanainimese pisaratega.

Ungari keelest tõlkinud Tiina Pai

Ma ärkasin ootamatult. Hetk tagasi magasin veel veteund, ujudes ärkveloleku vahel justkui rammestunud kala, siis olin järsku sängis, tajusin mulla maitset, kivide teravat puudutust, tuuleiili kõditust. Mu keha voogas, minust tulvasid üle maitsed, lõhnad – ja valu.

Raske keha plartsatus väreles ikka veel mu pinnal. Tundsin, kuidas minus joonistuvad välja piirjooned: ta oli suurt kasvu mees, silmad pärani. Ta pilgutas silmi ja vaatas minusse. Olen kindel, et ka nägi.

Tõlkinud Juhan Habicht

Suflee sees olid jälle rotid. Seekord terved. Stevens oli loobunud vihjetest. No tore. Vähemalt oli neid võimatu mitte märgata, vastupidiselt väikestele küütega jalgadele eilses lõunasöögis.

Eile õhtul ma ütlesin doktor Hallwagile, et tal on jäänud kakskümmend neli tundi. NORAD keeldus meile rohkem aega andmast.