Tõlge

Louis Bertrand Shalako elab Kanadas. Õppis Sarnias, Lambtoni kolledis raadio- ja teleajakirjandust. Olulisem on aga see, et kodune kasvatus õpetas ta korralikult ratsutama, korralikult püssi laskma ja alati tõtt rääkima. Armastab jalgrattaga sõita, ujuda ja häid raamatuid lugeda. Elab koos eaka, Parkinsoni tõbe põdeva isaga vanas bangalos, mis on täis raamatuid, kasse ja lennukimudeleid. Louis peab suureks vedamiseks, et tal tekkis võimalus palgatööst loobuda ja oma aeg kirjutamisele pühendada.

Tõlkinud Juhan Habicht

Tõlkinud Silver Sära

Kui nad olid lõpetanud, istusid nad järve ääres plastikust aiatoolides ja kuulatasid, kuidas pimeduses loksuvad lained limpsisid kaldavees lebavaid valgeid kivirahne.

Pumbamaja poolt tuli laperdades esimene ööliblikas. See lendas peaaegu kogemata Lucy põse vastu ja ehmatas neid mõlemaid. Naine puudutas liblikat käega ja sättis end ühele valgeks värvitud küünele. Kui Lucy tegi sõrmega kerge nipsu, tõusis liblikas lendu ja suundus taas naise näo poole.

Mary Ella Wilkins sündis 31. oktoobril 1852 Randolphis Massachusettsis. 1867. aastal kolisid ta vanemad Brattleborosse, Vermontisse. 1883. aastal naasis Mary tagasi sünnilinna ja alates abiellumisest 1902 kuni surmani 1930 elas naine Metuchenis, New Jerseys. Tema vanemad ei olnud rikkad ja Mary elu oli ka muus mõttes raske. Tema noorem vend suri, kui Mary oli kuuene, ainus õde suri aastal 1876, ema aastal 1880, isa kolm aastat hiljem, alkohoolikuks ja narkomaaniks muutunud abikaasa 1923 (aasta enne oli abielu lahutatud). Ka Mary enda tervis ei olnud tugev.

Tõlkinud Silver Sära

„Õhtul enne Edwardi surma oli Henryl Edwardiga kabinetis sõnavahetus,” ütles Caroline Glynn.

Tõlkinud Silver Sära

Tõlkinud Sash Uusjärv

Üksik valgusfookus, kaduvväike hõõguv elukübe oli nende püüdluste eesmärk. Soov taasluua säde, millest kõik alguse sai. Mõned küsisid miks, mõned rääksid hukatusest, teised jälle needusest. Paljud arvasid, et nad mängivad Jumalat, veel enamad aga, et nad on teaduse uusi aluseid sepistavad pioneerid. Midagi kvantide taga, kuid alati on aparaatides kotermann sees.

(Katkend romaanist «The Guns of Avalon»)

Selle maa nimi oli Lorraine -- ja tema nimi ka. Kui oleks vastav meeleolu ja ma tahaksin loba ajada, siis ma räägiksin, kuidas me kohtusime lossi taga aasal, kus tema korjas lilli, mina aga tegin tervisejooksu ja hingasin värsket õhku. Jama, muidugi.

(Katkend romaanist «Labirint otrazheni»)

00

Tahaks sulgeda silmad. See on normaalne. Värviline kaleidoskoop, sähvatused, helkiv tähepööris -- ilus, ent ma tean, mis peitub selle ilu taga.

Sügavik. Seda nimetatakse «deep», kuid emakeeles kõlab õigemini. Ilus silt muutub hoiatuseks. Sügavik! Siin on haid ja kaheksajalad. Siin on vaikne -- ja sind rõhub, rõhub, rõhub lõputu ruum, mida tegelikkuses ei eksisteeri.

Kogu öö nad kolistavad
Oma raskel sammul;
Tunnen hirmuvärinaid
Kössitades sängil.
Nad soputavad tiibu
Katuse kõrgel viilul,
Mis väriseb ja põrub
nende sõrasammul.

Justin Geoffrey
«Muistselt Maalt»

(The Cats of Ulthar)

Kõneldakse, et Ultharis, mis asub teisel pool Skai jõge, ei tohi keegi kassi tappa ja ma usun seda täiesti, kui ma vaatan toda, kes nurrudes tule ees istub. Sest et kass on salapärane ja lähedane veidratele asjadele, mida inimene ei suuda näha. Ta on antiikse Aegyptuse hing ning Meroe ja Ofiiri unustatud linnade lugude kandja. Ta on džunglite valitsejate hõimlane ja iidse ning pahaendelise Aafrika saladuste pärija. Sfinks on tema nõbu, ja nad räägivad ühte keelt. Kuid tema on veelgi muistsem kui sfinks ning mäletab asju, mis sfinksil on ununud.