SciFi

Deborah Walker

Tõlkinud Juhan Habicht

Vaim minu tulevikust lõhnab tuha järele.

„Ma arvasin, et sa jätad suitsetamise maha,” ütlen.

„See on olnud raske aasta.” Ta tuhnib käekotis ja otsib välja "Marlboro Lighti" paki. „Elu ei lähe alati plaanide kohaselt, mis, Sibyl?” Ta süütab sigareti ja puhub suitsu minu poole, kummitussuitsu, mitmekordselt mitteainelist.

Bruce Golden

Tõlkinud Rauno Pärnits

Korvpallid prantsatasid vastu riidekappe, tossud lendasid põlglikult pilla-palla põrandale ja kobrutav süljelärakas maandus uueks seinakaunistuseks. Pahuralt pomisevate ja kiruvate võistlusvormis sportlaste voog täitis ruumi – kindel märk järjekordsest allajäämisest. Hetkega sai ruum täis higiste sokkide ja planetaarsete naljude hõngu.

Nagu tujutõstmiseks asus üks neist käsi lehvitades tiirutama ümber mängujärgse sagina.

D. Thomas Minton

Tõlge: Kalev Lääne

Sa arvad, et pärast seitset katset peaksin ma oskama elada või olla vähemalt proff suremises, kuid mõlemad on ikka segased ja valusad. Vähemalt suremine ei hirmuta mind enam.

Ma tirin Olshevski tagasi meie musta basaldi kortsu, enne kui eeteed tema pea tolmuks lasevad.

„Hoia pea allpool,” ütlen ma, hääl piiksumas heelium kolme segust minu kaitserüü kiivris. Nagu oleks see oluline; kui eeteed teda kätte ei saa, saab miski muu.

Kuna vist keegi ei suuda end kursis hoida kõigi Eestis ilmuvate ulmejuttudega, märgime selgituseks, et inspiratsiooni alljärgnevale on pakkunud Kristjan Sandri jutt "Ei puhka sinus" ("Täheaeg 4", 2008).

Taivo Rist

Maia Tallas

1.

Ajad olid muutumas.

Kaupo Meiel

“Istu, tüdruk,” ütles Suur Võlur ja osutas teisele poole lõket. Tütarlaps kõhkles veidi, kuid toetas end siis mustaks tõmbunud rondile, mis oli ilmselt puit, kuid selles ei võinud kindel olla. Kui kindel võib üldse olla varjudes, õigemini neis, mis varje heidavad? Vaja oleks varjukujusid näha, puudutada, haista, et neid ära tunda, kuid tüdruk adus, et täna pole selleks aega ega põhjust. Ta seadis end paika ja venitas paksu villast rohelist kampsunit allapoole, sest oli sellest veidi välja kasvanud, ning suunas pilgu hubisevatele leekidele.

Peeter Helme

Tegelikult oli see ju teada, et nad tagasi tulevad. Te teadsite seda. Teie. Kõik. Teadsite. Algusest peale. Nad olid seda ise ju tõotanud. Öelnud, et see ei jää nii. Et nemad ei saa sellega leppida. Et nemad ei saa selle häbiga elada. Selle häbiga, et nad lihtsalt nii jätakski asja kus see ja teine ja loobuks teist. Pärast kõiki neid ohvreid. Kõiki neid kannatusi. Loobumisi. Pingutusi. Ei-ei, see oli algusest peale teada, et nad ei jäta seda asja nii.

Deborah Walker
Tõlkinud Juhan Habicht

On vana-aasta õhtu ja väljas sajab lund. Muidugi sajab. Ilmamasinad lülitati juba esimesel detsembril sisse. Pühad olgu lumised. Me oleme elutoas ja ootame esimest jalga. Esimene inimene, kes uksest sisse astub, toob meile uue aasta õnne.

Sylvia Spruck Wrigley

tõlkinud Juhan Habicht

Originaal ajakirjas „Nature” 9. mai 2013

Kuidas me päästame universumi.

Kõigepealt ma tahan, et te unustaksite iga viimase kui sõna, mis teile värbamisbüroos räägiti. Ei, lõpetage, ma ei taha seda kuulda. See kõik on vale.

Deborah Walker

tõlkinud Juhan Habicht

Originaal ajakirjas „Nature” vol 466 number 7306 (29. juuli 2010)

Kirik Inglismaal. Augustikuine laulatus.

Tante Merkel istub üsna ees ja silmitseb õnnelikku noorpaari. Ta kannab oma tavalist laulatusriietust, pikka kolme nööbiga jakki sama värvi kleidi peal. Tema sakiliste raamidega ja paksude klaasidega prillidelt peegeldub vitraažakna valgus.