SciFi

Need tohutult pikad reisid väsitavad kohutavalt ära. Ja siis, kui oleks vaja hakata kohe tööle, ei jätkukski jõudu. Töötada aga oli vaja. Hea, et sai alati valida, millal töötad ja kuidas töötad. Keegi ei tundnud huvi sinu tegemiste vastu sinnamaani, kuni olid olemas käegakatsutavad tulemused ja eesmärgid täidetud. Viperustest hoolimata tuli seatud ülesanded alati täita. Tulemused pidid keskusesse laekuma ja see ainukesena omaski mingit tähtsust. Kogu tehnoloogia oli seadistatud sellele, et saada tulemus. Peale selle muidugi vajas raha teenimist.

Üks väike kastanpruunide juustega tüdruk virgus unest ja vaatas rahutult lakke. Ta oli ärganud sama halva unenäo peale, mis teda juba sünnist saati painas. Seal unenäos jooksis ta neljakäpakil mööda hämaraid metsaaluseid ning nuuskis hurmavalt lõhnavatel aasadel. Vahest õnnestus tal kinni püüda mõni jänes ja kuigi tüdruk tegelikult liha ei armastanud, maitses unenäos toores liha imehästi. See korvas kogu jänese püüdmise vaeva ja vere omapärane lõhn pani ta kõhu korisema. Kuid kõige häirivam koht unenäos oli alati ees.

1

Martti Hoeneker kihutas jalgrattal koolist koju.

Tõlkinud Rauno Pärnits.

Sileesia samanimelise jõe ääres asunud Neiβe linnakeses rännanud - nii jutustavad vanad kroonikad - palju aastaid tagasi vana moosekant oma torupilliga. Ta elas kuidagiviisi - ei rikkalt, ei vaeselt; puhus oma lookesi algul üksi ja iseendale, ent kui naabrid teda meelsasti kuulama jäid ja vaikses öös ta akende alla kogunesid, sellal kui ta ülal pillimängu nautis, sai ta peagi tuntuks, nii et oli lugupeetud ja armastatud nii vana kui noore poolt ja tegi oma kunsti juba pigem veini kui leiva pärast.

Kolm litsi

jõudsid kohale, kuid mitte üksi. Nendega koos ronis autost välja noormees, kes nägi välja nagu sutenöör ja see ta oligi. Pärast selgus, et tema nimi oli Nikita.

ÌTänan väga, me ei vaja sind rohkem,ì ütlesin.

Nikita vaatas ümberringi. See oli kunagine heinamaa, mis hakkas täis kasvama. See ei olnud normaalne. Ta naeratas laialt ja ütles, et ei lähe kusagile, enne kui ta pole aru saanud, mis värk siin toimuma hakkab. Oli kevad, aprillikuu, ja ehkki väljas olid plusskraadid, ei saanud niisuguses kohas mingisugust grupiseksi korraldada.

Rahu saad, kui tahad põgeneda,
kuid ettevaatlik ole soovides:
neil kombeks salamisi täituda
ja taganemine olematuses...

1.

Kihutasin üle säravvalge lumega kaetud lagendiku ja viimaks paistis kätte, reisisihiks olev palkmaja. Minu uus kodu. Panin mootorkelgule gaasi juurde ja sõitsin, lumepihu taevani pritsides, tarekese ette. Ukse esine oli puhtaks roogitud ja võtme leidsin sealt, kuhu endine peremees selle minu jaoks oli lubanud jätta.

Tõlkinud Silver Sära

Oli hämara ja vihmase päeva õhtupoolik, kui Paullinus lahkus külast, kus ta oli ööseks peavarju saanud. Küla asus suurte metsade keskel, otse Gallia südames. Selles hõredalt asustatud piirkonnas elavad inimesed olid enamasti paganad ja kaugetes pühamutes viidi endiselt läbi kummalisi salajasi riitusi. Kristlikud jutlustajad, kellest üks oli ka Paullinus, rändasid üksi või väikeste seltskondadena suurtel teedel ja pöörasid aeg-ajalt rajalt kõrvale metsaküladesse, tehes kannatlikult oma rasket tööd, et uudised Jumalasõnast inimesteni jõuaksid.

„Soliidne laud teie kabinetti. 4,2 m laius , 1,4 m sügavus ja 0,81 m kõrgus; 100% täispuit (tamm), 12 sahtlit ja kaks varjatud laegast.“ Nii oleks seda lauda kirjeldatud mõnes odavate asjade müügikataloogis. Confried Brown ei vaadanud aga seda lauda üldse. Seda sellele vaatamata, et see laud polnud kaugeltki mitte odav. Põhjuseks polnud see, et antud laud oli tema töölaud, ammu nähtud ja tuttav, tema tähelepanu oli haaranud hoopis sellel lebav poolkera, kenasti kumerusel tasakaalus.

CIA õppekeskus, kusagil Ameerikas.
Kolmapäeva ennelõuna.

Tõsine tahtmine oli jalad lauale tõsta ning sigar hambusse lükata. Mitte et mulle taoline ?isatsemine? meeldinuks, vaid laua ees seisvast noormehest lihtsalt nõrgus sellist aupaklikust. Muidugi jätsin sokid koos jalgadega laua alla, sest pealegi ei suitseta ma enam juba seitse aastat kolm kuud ja neli pool päeva.

"...ja seetõttu palun ma kinnitada operatsiooniplaan..."

?Haah!? karjus jõulumemm jõuluvanale valjult hingeldades väga lähedalt näkku ja ajas oma niigi punnis silmi agooniahoos veelgi enam ette. ?Haah! Lase lumehelbeke minusse! Lase! Lase!?