SciFi

Tulundusühistu Klann

Vürstkaupmeeste kolmas osa

Charles Stross

3 Tontlik tippnõupidamine

Mike Fleming oli lõplikult kurnatuna teel koju oma töökohast narkopolitsei kohalikus harus.

Avaldamata peatükk Jules Verne’i „20 000 ljööst vee all“, mis on olemas käsikirjas, lükati tagasi toimetaja Pierre-Jules Hetzeli poolt, kingitud autori poolt Pariisi krahvile, kaotatud ja taasleitud

Jean-Pierre Laigle

Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Sander

J. M. Troska (1881–1961) mälestuseks,

kes oli pärast Verne’i esimene kapten Nemost kirjutanu (1939).

Katkend kirjastuse "Varrak" toimetusel peatselt ilmuvast romaanist "Kantileen Leibowitzile". Tõlkinud Juhan Habicht.

1

Vend Francis Gerard Utah’st poleks neid õnnistatud dokumente ehk kunagi leidnud, kui ta poleks noviitsina kõrbes paastuaega veetes kohanud palverändurit, kes kandis vaid niudevööd.

I

Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi

Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel.

„Doktor!“

„Minister!“

1. Täiesti tavaline kevad

as ma oletan. Te otsite Igavese Elu templit?” vaadates korraks minu poole lisas ta: ”Ankist?”

Hetkeks vanakese teadmistest pahviks löödud, tuli mulle meelde meie linna needus. Muidugi. Ank oli linn, mis suure valguse ajal valguse südamikul kõige lähemal oli olnud ning seetõttu kandsid kõik linna elanikud juba sünnist saati tumedaid prille, et kaitsta õrnu silmi. Nii ka mina.

Instinktiivselt (nagu ikka, kui keegi nendele vihjab) kohendasin klaase näo ees ja noogutasin andes märku nõusolekust.

Aasta 2120 lend

Mehed kohtusid helkivast terasest koridoris. Raskepärasema olemisega, turd ja põhjamaiselt hele ebamäärases vanuses tegelane oli pöördunud liftiuste avanemise hääle peale ja selle asemel, et edasi minna, ootama jäänud. Pisut kõhnem kergelt jaapanipärase välimusega mees oli samuti teise kohe ära tundnud, nii et ta suunurkades võbeles kerge naeratus, kui ta nõrgale gravitatsioonile iseloomulikul pikasammulisel hõljuval kõnnakul lähemale astus.

«Hau, Kent,» ütles ta peatudes kahe meetri kaugusel teisest. Ta ei noogutanud ega pakkunud kätt.

Järg juttudele «Nõnda madala taeva all» ja «Kurja teenritest».

Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa talveilm.

Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas, kontorihoonest.

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele.

Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida.

Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud.

Esimene peatükk

Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. Jan valis välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole:

«Töölt?»