SciFi

?ja seesinane kõrge Komisjon on niisiis kokku kutustud ja tulnud, täies koosseisus, täielike volitustega ning seega täielikult valmis kõnealust asja arutama?

?konstitutsiooniliste printsiipide kalju, millele toetub kogu meie tsivilisatsioon?

?ja nii edasi ja nii edasi, kurat küll, kaua ometi võib?

Õõnes sõnad kõlasid marmorsaali tühjadest nurkadest vastu ning Ian Dolmani mõtted loksusid nendega ühes rütmis laisalt kaasa.

Eesistuja köhatas hääle puhtaks. ?Mida tähendab lend sellele kaugele tähele hea sõbra Dolmani jaoks??

Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke.

Tõlkinud Silver Sära.

Ühel hommikul läksime varsti pärast hommikusööki välja ning jalutasime kahe jugapuuheki vahelisel rohusel rajal. Kaste polnud veel varju jäävatelt rohukõrtelt kuivanud ja mõlemal pool rippusid jugapuudel otsekui rebitud lõuendina õhukesed härmalõngalapid. Kui me sama rada mööda tagasi tulime, kummardus vana mees ootamatult, ja lükanud kõrvale heki kõrval kasvava oblikalehe, tõstis maast surnud hiire ning vaatas peopesal lebavat kangestunud keha. Ma nägin, et ta silmad täitusid aegamisi kergelt voolama kippuvate vanainimese pisaratega.

Üksik tumehalli vammusega ratsanik peatas oma hobuse tillukese kõrtsi ees. Pigem küla, kui kahe kõrvaltee risti äärde ehitatud joomakoht oli nii väike, et sellel polnud isegi oma nime. Kohalik rahvas hüüdis seda lihtsalt Kõrtsuks ja kaugemalt tulijate jaoks kiikus uberiku ukse ees paarist lauajupist kokkuklopsitud silt, millele oli kohmakalt maalitud õllekapp ning seakints. Suuremate reisijaamade ukse peal passis tavaliselt alati üks või kaks tallipoissi, et auväärt külaliste hobustele juua anda ja seejärel nad heintega täidetud sõime juurde juhatada.

Avasin silmad, kuid ere valgus sundis mind neid kiiresti taas sulgema. Ettevaatlikult uuesti katsetades ootasin, kuni silmad ümbrusega harjusid, proovisin ennast püsti upitada aga kukkusin hoopis pimedusse. Kuid mitte kauaks - uus virgumine toimus üsna pea. Ma ei usu, et eelmisest oli läinud mööda rohkem kui 3624 sekundit. Õigemini ma teadsin täpselt, et ärkamisest oli just nii palju sekundeid möödunud.

Hull Sakslane

Armusin Siberisse Tartu Ülikoolis geoloogiat õppides. Käisime nimelt suveti praktikal Baikali ääres, Sajaanides ja Altais. Ja see taiga, sopkade, suurte jõgede ja kaunite järvedega hakkas mulle meeletult meeldima.

Pärast ülikooli määrati mind Kirde-Eestisse, kus mul tuli tegeleda peamiselt põlevkiviuuringutega. Selline töö tüütas mind peagi surmani ära ja pähe tuli mõte Siberisse tööle minna.

Patrick Rothfussi "Tuule nimi" oli fantasy vallas üks 2007 aasta
üllatusi. mitte nüüd ehk kõigile tingimata meelepärane, aga
debüütteosena siiski tugev. ja miskitpidi vastus neile, kes panid omal ajal imeks, miks veetis autor ülikoolis üheksa aastat ja vahetas
korduvalt teaduskonda - nüüd on siis selge, et töötas oma romaaniga.
eeltööd on asi kahtlemata nõudnud, sest autor on nö tühja koha pealt
loonud oma maailma geograafia, ajaloo, religiooni(d), rahasüsteemid,

Ungari keelest tõlkinud Tiina Pai

Ma ärkasin ootamatult. Hetk tagasi magasin veel veteund, ujudes ärkveloleku vahel justkui rammestunud kala, siis olin järsku sängis, tajusin mulla maitset, kivide teravat puudutust, tuuleiili kõditust. Mu keha voogas, minust tulvasid üle maitsed, lõhnad – ja valu.

Raske keha plartsatus väreles ikka veel mu pinnal. Tundsin, kuidas minus joonistuvad välja piirjooned: ta oli suurt kasvu mees, silmad pärani. Ta pilgutas silmi ja vaatas minusse. Olen kindel, et ka nägi.

??oled ei keegi ja samas ka kõik
oled kui raamatust rebitud lõik
millel algust ei ole ja lõppu ei näe
sinust haarata püüdsin
veena valgusid käest??

?Nii imelik luuletus!?. Suvilaesisel laudisel istuv Marile oli pisut pettunud. ?Ise sa ütlesid, et see on väga ilus luuletus!?, arvustas blond plikatirts jalgu kõigutades autorit.

Nagu meie lugejad kõik märganud on, muutus alates 1. septembrist 2003 "Algernoni" tehnoloogiline lahendus ja teatud määral ka ideoloogia.

Kõige olulisem "Algernoni" arengus oli, on ja ilmselt on ka tulevikus vähekogenud või algajate autorite tööde avaldamine ja retsenseerimine. Sellega seoses tekitas loomulikult peamisi küsimusi järjekordne muutus ajakirja avaldamispoliitikas: kahest rubriigist, mis loodi alates septembrinumbrist 2001, so. täpselt kaks aastat tagasi, on jällegi saanud üks.