SciFi

Sõbrad on sageli küsinud, miks ma oma kuulsad uitamised nii järsult lõpetasin. Seni oli see, et ma soojade ilmade saabudes metsadesse hulkuma kadusin, sama kindel loodusnähtus nagu lindude lõunasseränd. Nüüd, kus ma juba peaaegu terve augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta ikka veel harjuda, et mind suvisel ajal kodust kätte saab ning igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi astub, ei jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on.

Juhtunud? Paljugi on juhtunud...

/-/
Su nimi kui julgustus -- mängima tule
Unusta piirid ja piiratus kuni
Juhuse käsi kustutab tule
Ärkad, et ohata -- jumalik uni

Unicorn
«To my virtual lovers»

Esmaspäev hakkas pihta otsasaamisega. Hetkeks, mil Anatoli ennast voodist üles ajada jaksas tiksus kell halastamatult päeva viimase tunni viimast veerandit ja ööpimedus oli ennast juba kuus tundi varem akende taga lahti mässinud. Pilkases öös sumises suurlinn endiselt edasi, aga tema varjatud soppides liikus nüüd enam rahvarämpsu kui varem ja politseinike töö- öö kriitilisemad tunnid olid alles algamas.

Anatoli istus sängis, küürus selg kaelalihaseid piinamas ning püüdis enda kinnist nina kurku tühjaks tõmmata. Tatt oli koobastes kinni ja ei liikunud.

Alumiiniumplekist angaarid paistavad kahvatus ja külmas päikesevalguses täiesti mahajäetud. Ei ole mitte midagi peale nende nurkadel murduva valguse, millel silm võiks pidet leida. Lagedus. Silmapiiril taevaga kokku puutuv tolmune lagendik, mõned madalad põõsad ja lühike traatjas rohi. Pole teid, ei radasid. Selles pildis mõjuvad helklevad ehitised võõrana, tarbetuna. Nagu oleks keegi laps tohutus liivakastis pillanud käest mõned sädelevad lelud, kaotanud huvi või leidnud midagi põnevamat. Vahest kutsus keegi teda ära. Lähme nüüd! Kiiresti! Kell on palju! Võibolla tuleb ta veel -- homme?

Ma lülitasin teleka välja ning kobisin voodisse. Nii nagu alati tuli uni mu juurde küll kiiresti, kuid ikka ja alati kuidagi hiilides -- mind järkjärgult vallates. Enne kui lõplikult uinusin, nägin inimesi askeldamas kontoris ümber laua ja millestki rääkimas ning siis imeti mind sellesse sisse.

Seersant Jaap Salari jutustus

Õnnekosk oli vaikne ja üksildane kaevanduskoloonia Fabulusel. Unine linnake, paari tuhande elanikuga, kellest enamus töötas kaevanduses ja väiksem osa katsus töömeeste eluolu kuidagipidi võimalikuks teha. Linnas polnud midagi, mida seal olema ei pidanud. Tööliste elamud, enamasti kahekordsed plastsulamist moodulmajad raamitsesid range ruudustikuna noolsirgeid tänavaid. Suure Vee poolt tulev niiske tuul keerutas betoonil rämpsu ja rääma.

I

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578. Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Ammuoodatud Suure Kolonisatsiooni algamine.

Koer tõstis koonu üle rõduserva ja ulus tasakesi talvetaevas lõdiseva kollase kuuveerandiku poole. Rõdu paneelpõrand tõmbus koera hatusest kasukast immitseva soojuse tõttu härmakarraliseks. Hingeõhk kerkis valge pilvekesena kuu ja karjadena parvlevate tähtede poole.

(The Truth About Pyecraft)

Ta istub lähemal kui tosin jardi. Kui vaatan üle õla, võin teda näha. Ja kui ma taban ta pilgu -- ja ma tavaliselt taban -- siis näen selles ärevust.

See on üldiselt paluv pilk -- ja siiski kahtlustav.

Pagan võtaks tema kahtlusi! Kui ma oleksin tahtnud temast rääkida, oleks ma seda juba ammu teinud. Ma ei räägi, tõesti mitte, ja ta peaks end rahulikult tundma. Nagu suudaks midagi nii suurt ja paksu end rahulikult tunda! Kes usuks mind, kui ma räägiksin?

«Tee vabaks!» käratas jäme mehehääl ning sepp astus leplikult kitsalt mägiteelt kõrvale. Hetke pärast kappas temast mööda uhke pruun ratsu, mille seljas istus hästi riietatud laiaõlgne mees.