SciFi

Schleich kattis käega näo päikese eest ja tõstis silmad. Vaadates rahulolevalt oma väikest porgandipõldu võis tema näol näha naeratust.

Kõik taimed olid korrapäraselt rivis ja sirutasid oma pealseid sireda keskpäevapäikese poole.

Vähem kui poole tunniga, oli Schleich kõik peenrad kastetud saanud ja nautis nüüd vaikuses ilusat ilma.

«Schleich!» lõhestus vaikus. «Härra Schleich, kus te olete?» Otsitu pööras pea hääle poole ja nägi maja juures mingit kogu askeldamas. «Siinpool,» vastas ta ja asus vaikse kõnnakuga rahurikkuja poole liikuma.

Ta lihtsalt seisis ja vaatas, kuidas pimedus tuleb. Tal oli juba ükskõik, kas nad saavad ta kätte või ei. Tema viimane lootus oli kadunud juba ammu. Ta oli üksi. Vaid tuul kergitas liivapilvi tema selja taga tekkinud kõrbes.

Kõik oli alanud tühisest leiust kuskilt koopast ja lõppenud üleüldise katastroofiga. Ning süüdi oli selles üksnes tema.

Ta vaatas kuidas tähed üksteise järel nähtavale ilmusid. Kaugusest kostis hääli. Lõpuks nad olid leidnud ta jäljed.

*

«Täna on ilus päev, lausa kahju seda koobastes veeta...» ütles Helen.

AUTORI MÄRKUS. Lugemisel tasub arvestada, et tegemist on esimese osaga pikemast tekstist, mis tulevikus ilmselt omajagu muutub. K.S.

1. Poiss

Taevas oli õhtuti mustjasroheline ja kaksteist kuldset kuud rippusid selle kohal nagu kuue tumeda varju sügavad silmad, ärkvel, valvsad.

Poiss oli üksinda väljas.

Ta oli lipsanud välja magamistoa aknast pärast viimase kuu tõusu, kui linn oli vajunud sügavale oma hirmusegusesse unne. Ükski ei liikunud pimedate tunnelite sarnastel tänavatel, ükski tuli ei põlenud ronkmustade kaljude moel kõrguvate majade aknais.

Lollide õpetaja pole mitte sõna, vaid õnnetus.

/Demokritos/

Elamine
on ütlemata
eluohtlik tegevus.

/Vale-Dmitri/

«Neetud, sajakordselt neetud planeet,» mõtles Lloke väheldase kaljunuki küljes rippudes ja hirmuga kümmekond meetrit allpool üles-alla karglevaid Atneiro hunte vaadates. Hundid ulgusid pööraselt ja ajasid lõugu pärani. Eks nemadki olid tigedad, et nad Lloket kätte ei saanud.

«Kuradile see planeet, haisev mülgas. Supay pole ikka minu jaoks,» hakkas Lloke uuesti kiruma.

Kui vana ütlemist uskuda, püüavad nurkaaetud rotid end misiganes hinna eest lõksust välja võidelda. Kipun arvama, et inimesed pigem kohanevad nurgaga, kui et lootusetusse võitlusse astuvad. Tean kedagi, kes muigab, kui seda loeb. Enesekindlalt ilmselt? Mis siis ikka, naergu pealegi -- minagi ju püüan kõigest kohaneda. Leppida olukorraga ja lepitada teravaksmurtud nurki, mis mu hinge kriibivaid, ning vahend, mida ma praegu kasutan, on selleks sama hea kui iga teinegi.

EKSISTEERIN
SEST TAHAN
KUIGI EI TAHA
OLLA
AGA OLEN
TAHAN SUREN
KESTAN
KUNI KATKEB MINGI AHEL

/CANIS VEDRU & VALE-DMITRI/

101110010100100111001010110000001000100110011001100011001000010110010

Lugu leiti ühel hommikul mitmetest Interneti
jututubadest. Sellele järgnes pikk rodu
kõikvõimalikes märkides kirjutatud sisutu tekst.
Ilmselt oli kusagil viirus.

«Jälle! Jälle on ta siin,» ütlesin endale, istudes kodus kirjutuslaua taga. «Miks sa tulid? Ma ju ei palunud sind. Aga sa muudkui tuled ja tuled, etteteatamata ja suvaliselt.»

Viuh, väike tume udune kogu kadus.

Võtsin telefonitoru ja valisin numbri: «Tere. Kas ma segasin sind?»

«Tere-tere, ei sa ei seganud mind.» Kostis torust hääl.

«Arturruth, ta käis jälle siin.» Imestasin endamisi, et mu hääl värises. «Miks?»

«Ei tea. Äkki on tal midagi sulle öelda?» Ütles Arturruthi hääl torust. «Millal ta viimati käis?»

«Noh, kas lootsid midagi vanamoodsamat?» küsis Felix, kui Anheli kontaktruumi klaasidetagusesse vaatlustuppa juhatas. Nad võtsid pehmetes pöördtoolides istet, Felix tõmbas mikrofoni lähemale.

«Saša, me oleme kohal!»

Blond naine kaheksanurkse areeni servalt lehvitas neile. Anhel oli kuulnud, et kontaktruumi siseseinad näevad välja nagu poorne hele betoon, Saša ei saanud mehi näha, kuid kogenud kontakterina pidi ta ju teadma, kustpoolt teda jälgitakse. Areeni põrandal veikles kummaline keldi mustreid meenutav motiivirägu.

«See on siis see uus?» küsis Anhel.