SciFi

ESIMENE RAAMAT

NÕIDUSE EMAND

I

Isegi südasuvel oli Tintagel tontlik paik; Igraine, krahv Gorlois' emand, vaatas üle neeme avamerele. Ainiti udu ja hägu silmitsedes mõtiskles ta, kuidas ta üldse teada saaks, millal öö ja päev on võrdse pikkusega, et uusaastapüha pidada. Sel aastal olid kevadtormid ebatavaliselt rängad; ööl ja päeval kajas kantsi kohal meremüha, kuni ükski mees ega naine selles magada ei saanud ja isegi penid niuksusid kaeblikult.

Aadressil http://www.art.tartu.ee/~lemmit/add/ asub AD&D teemaliste juttude kodulehekülg, mille sünni põhjustas noorkirjanike järsk buum rpg.dragon listis. Aprillikuu «Algernoni» juhtkirjas, mis käsitles ulmeressursse Eestis, oli link sellele saidile. Sealt ma ta leidsin. Olen AD&D juttude lehekülge jälginud nüüd juba mitu kuud.

Taksojuhi soovimatus minu kohvreid auto pagasiruumist maha tõsta tulenes ilmselgelt asjaolust, et ma maksin täpselt näidu järele, ei ühtegi penni rohkem ja märkisin, et kaardi järgi oleks järgmine mahasõit meie teed kilomeetri võrra lühendanud. Samuti juhtisin tema tähelepanu sellele, et kiirteel oleks ta pidanud paluma mul kinnitada turvavöö. Ma lisasin, et informeerin sellest tema firmat, kuid tema irvitusest võis järeldada, et ta ei võta mu ähvardust tõsiselt.

ENERGEETIKAUURINGUTE INSTITUUDI juht Warren Aronson põrnitses vaevumärgatavat jälge töölaua marmorplastist kattematerjalil. Jälje oli jätnud laual lebanud klaaskera. Kera, ja temast kiirguv, filtrist vandlikarva värvitud kahkjas valgus, mis alles hiljuti oli modernselt sisustatud kabinetti täitnud, pani mehe tema karjääri raskeima probleemi ette. Poolt- ja vastuargumente vaagiv mõte sõitis lastest käima unustatud mänguvedurina lõppematut ringi. Veel oli tema võimuses midagi muuta.

Üle pika aja oli Laura end jälle teatrisse sundinud. Ta polnud selles iialgi midagi teab mis köitvat leidnud -- lihtsalt üks lisatingimus, mida tuli täita, ning aegajalt andis see teretulnud võimaluse mõnel koosviibimisel ülesvõetud kunstikajalisel jututeemal enese asjatundikkusest täit mõnu tunda. Oluliselt ebameeldivam oleks olnud vabandavalt naeratada, öeldes, et ei tea, ei ole näinud...

«Sa ikkagi tulid?»

Kohtunik võpatas instinktiivselt, kui tundmatu hääl hoones valitseva vaikuse lõhestas, ja tõstis pihusti. Silmi kissitades üritas ta hämaras ruumis orienteeruda.

«Ma muidugi teadsin, et sa tuled.»

Hääle omanik istus pimeda ruumi keskel laua taga ja silmitses sisenenut uuriva pilguga. Tuba ise jättis lageda mulje -- üks laud, kaks tooli ja neli paljast, ajahamba poolt puretud seina.

Laual lebas püstol.

Kelluke uksekohal tilises sõbralikult, kui mees mahedalt valgustatud restorani astus. Ruum oli parajalt väike, hubane ning pisut vanamoeliselt, kuid maitsekalt sisustatud ja mis peamine -- soe.

Neid, kes surevad noorelt, armastab jumal.

Etso surus otsaesise vastu vihmast märga kivi. Selle jahedus leevendas tuikamist meelekohtades, kuid ei summutanud hääli:

«Etso, tule ujuma! Ma ei taha üksi minna! Tahan koos sinuga!»

«Kuidas see ometi juhtus?! Nad olid ju kahekesi! Annike ei läinud poisist sammugi eemale...»

Kõige valjemini kõlas Annikese isa vaikimine.

See, kui kõrgele peaks lati seadma, et teost Jutulaborisse lasta, on muidugi ilma ühese vastuseta igavene küsimus. Jutulabori tööde puhul on põhiprobleem see, et vältida selliste enesekriitikameeleta autorite, kellel pole ei viitsimist ega tahtmist oma loomingu kallal veidikegi, noh, ütleme üle ühe õhtupooliku, vaeva näha, teoste massilist korjumist «Algernoni» veergudele. Samas on Jutulabor koht harjutamiseks, mitte mingil juhul ei oodata selle autoritelt küpse ande demonstreerimist.

Mees sammus kodu poole, portfell ja kilekott käes. Ta oli tubli mees. Töötas korralikult, tegi kõik mida teha kästi ja oli hästi viisakas. Istus igal tööpäeval kaheksast viieni kontoris ja vahest ka nädalavahetusel. Tööpäeva lõpul käis alati poes naisele-lastele toitu toomas. Kodus oli armastav abikaasa ja õhtuti luges lastele enne magamajäämist muinasjutte ette.