SciFi

Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt, Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja.

«Kas sa arved maksid ära?»

«Ei. Kohe maksan. Mis need olid, on sul kirjas?»

«Üür -- 2200 krooni, kommunalkad -- nooh, ütleme 528, lasteajamaks -- 650 krooni, elekter näiduni 2586,» loetles naisehääl telefonis natuke tüdinult.

«Oota, ma panen kirja.»

Sander kritseldas väikesele kollasele paberitükile numbrid.

«Kõik, jah?»

«Olgu siis.»

Külajutud on halastamatud ja põhjalikud. Mida täpselt ei teata, mõeldakse juurde ja see läheb paljus täppi. Eitedel on terav silm, mis tabab ühest ettevaatamatust liigutusest ära selle, mida varjata taheti. Neid ära petta on -- peaaegu -- võimatu, see nõuab liiga palju enesevalitsemist ja ebainimlikku järjekindlust. Moorid on uskumatult uudishimulikud. Nad ei pea paljuks südaöösel naabri aknast sisse piilumas käia, kui on arvata, et sealt midagi uut näha võib.

Ma saabusin õhtul loengutest koju Annelinna ja märkasin oma imestuseks, et Ults (tüüp, kellega ma Suhtlen) passis viiekordse paneelmaja ees, kus ma ühelt abielupaarilt tuba üürisin. Minu imestus oli eriti ehe seetõttu, et tavaliselt eksis Ults Annelinna kivihoonete rägastikku ära ning leidmata teed minu maja juurde (millest ta võis olnud vabalt neli korda mööda käinud, seda ära tundmata), töllerdas niikaua ringi, kuni leidis mõne taksofoni ja helistas mulle, kirjeldas ümbrust ning palus end üles korjata.

Moderne latin fusion polnud just päris see, mida mõelnud olin. Mitte et ma ainult Benny Goodmani ja Igavest Kuupaiste Serenaadi oleks tahtnud puhuda. Või lootusetult igavaks kulunud diksiländi, ei. Ma lihtsalt polnud nootidest nii kaugel olevat jämmi kunagi mänginud. Loomulikult ei panda jazzis kunagi kõike viimase noodini kirja, improvisatsioon võib tihti loole täiesti uue ilme anda; juba Suur Oscar ütles, et noodivihik on elusa jazzi surm. Ent vabalt mängida võib vanades lugudes ka, lendlemiseks leiab alati teema. Aga ega nad öelnud, millist saksimeest nad täpselt taga otsivad.

1.

J ohannes seisis oma haua veerel ja püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi. Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil, vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See oli ebameeldivalt ahistav tunne.

«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti saada,» käskis komandör Carter.

«Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme tekitanud vastase põrmustamist.

«Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli lahingust liiga haaratud.

«Pole tänu väärt. See valmistas mulle ülimat rõõmu,» ütles Andersen tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase hävitajale lähenemas.

«Naine?»

«Naine. Ütles oma nime ka. Aleana. Ja nende neetud orbitaalkaitse lasi ta läbi.»

«Aleana? Kummaline... Kui kaugel ta on?»

«Nii kaugel, kuhu me ta lasime. Relvastust ei tuvastatud.»

«See tähendab?»

«Et tal pole pardarelvastust. Isegi kui oleks...» Mees tegi käega tähendusrikka žesti. «See on ju ainult paat.»

«Ainult paat... Aga sel paadil peab olema põhjus.»

«Ta ei öelnud. Palus ainult luba laskumiseks.»

«Mingi saadik. Ega's midagi, kuulame ta ära. Ikkagi esimene, kes sealt rotiurkast julgeb välja pugeda.»

Arvab ema ära tundvat oma lapse kauge itku,
seistes kääpail neil,
kesk veretavat kanarbikku.

Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna, lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa järele. All, katedraaliväljaku äärtes põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli mõõk, näitamas suunda lääne, kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette hämarasse sügavikku.