SciFi

(The Cats of Ulthar)

Kõneldakse, et Ultharis, mis asub teisel pool Skai jõge, ei tohi keegi kassi tappa ja ma usun seda täiesti, kui ma vaatan toda, kes nurrudes tule ees istub. Sest et kass on salapärane ja lähedane veidratele asjadele, mida inimene ei suuda näha. Ta on antiikse Aegyptuse hing ning Meroe ja Ofiiri unustatud linnade lugude kandja. Ta on džunglite valitsejate hõimlane ja iidse ning pahaendelise Aafrika saladuste pärija. Sfinks on tema nõbu, ja nad räägivad ühte keelt. Kuid tema on veelgi muistsem kui sfinks ning mäletab asju, mis sfinksil on ununud.

Petr avas aupaklikult ukse. Ta peaaegu, et kummardas mulle. Imestasin sisimas, mis ometi lahti on -- peale seda, kui hommikusöögi lauas dermitooriumi ylem teada andis, et Chron ootab mind esimesel võimalusel, lisades sinnajuurde, et ma ei pruugi täna tundidesse tulla -- käitusid ylejäänud inimesed minuga nagu peatselt kroonitava kuningaga. Hoolimata sisemisest rahutusest säilitasin välise rahu ja malbuse. Olin nagu iga teine tavaline teise astme Õpilane, kes kandis tumedat ilustusteta ryyd, oli kuulekas ja ei rikkunud korda. Teise astme Õpilasi Chron vastu ei võtnud. See polnud tavaks.

õudne lugu, üles kirjutatud Hansa heeringakaupmeeste Gildi koosviibimisel Stralsundis Issanda Aastal 1471, täpselt nii, nagu Revali meistri Hugo Müntzenbergi poolt ette jutustatud

Järgev on tõmmis Inglise kirjaniku A.G.J. Rough'i jutust «Something In The Cellar», ilmunud Herbert van Thali toimetatud antoloogias «The Tenth Pan Book of Horror Stories», © Pan Books Ltd. 1969, London. A.G.J. Rough «andis» mulle selle jutu skeemi -- ja osaliselt ka tegelased. Tegevuspaik ja aeg on muidugi sootuks teised. Kuna originaali puänt oli mulle pettumus, otsustasin teisiti proovida...

21.03.

Tahaksin olla ema sarnane. Tal on selline pikk kael, luigekael, kutsutakse seda ja pisike punane monalisalik suu, naeratus on tal nagu hindu jumalannal, sellel söakal ja sõjakal, surmaval ja ohtlikul, kelle nime ma ei mäleta, justkui tilguks see äsja tapetud, tema altarile ohvriks toodud vaenlaste magusast verest. Veri, veri, veri -- minu ema suu lausuks naeratades justkui selle sõna.

Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades oli sel tädil aastaid kakskümmend...

«Kroux, kus on Vainamäe kabel?»

Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?»

Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja jõllitasid mind ümmarguste silmadega.

Oma pidurdusmootoritega planeedi lopsakat taimkatet põletades kosmosesüstik maandus. Kuuma ja hõõguvana kõrvetas ta rohtu ja puulehti, liiga lähedale sattunud putukad sadasid prõksudes ja sisisedes maapinnale.

Läks mõni tund ja avanes luuk, mille kaudu väljusid neli süstiku pardal olnud inimest -- kolm meest ja üks naine. Nad nuhutasid oma kiiskavate kombinesoonide varjust, mis näo katmata jätsid, võõrapärast õhku ja sirutasid end pärast kuudepikkust kosmoselendu.

«Maksimaalselt pool aastat veel, siis on lõpp.»

Marina seisis tänavanurgal ja meenutas arsti sõnu. Maksimaalselt pool aastat. Siis on lõpp. Lõpp. Lõpp. Marina keerutas seda sõna suus ringi. Sõnal oli vastik maitse ja kuidagi kandiline kuju.

Lõpp tähendas nägemise lõppu. Lõplikku pimedaks jäämist.

Silmaarsti juurde ajas Marina tõdemus, et töö arvuti taga hakkas silmadele haiget tegema ka puhkepausidele ja prillidele vaatamata. Tööd oli palju, arvutigraafikust Marina veetis helendava ekraani taga umbes poole kõikidest oma ööpäevadest.

Õues oli oktoobrikuu viimane päev. Ilm väljas oli sügiseselt karge ja kõle. Puhus külm tuul ja temperatuur püsis nulli pügala piires. Kell oli 17.16 ja Boheem valmistus tööle minema. Kell 18.00 pidi ta Kunstimuuseumi valvesse asuma.

Laest tilkus vett. Põrand oli külm. Ukseavast tekkinud tuuletõmme võlus mulle kananaha ihule. Nihutasin oma laptopi tulevasest loigust kõrvale, võtsin selle sülle ja hüüdsine Fernandesele: «Mine välja, võta juhe kaasa ja ühenda mind satiga, ja kähku.»

Esimene objektiivne külma sõja järgne võidurelvastumise lühikronoloogia

Detsembris 1945 tassisid ülikondades kujud matsakaid lehepakke veoautodelt ühte äärelinna katlamajja. Peaaegu kogu 10. detsembri «The New York Timesi» tiraazh korjati müügilt ning põletati, sest lehenumbris oli ilmunud artikkel «Tuumapomm. Miks me sellest räägime? Kuidas me ta saime?»

Föderaalne Juurdlusbüroo ei kartnud seda, et venelane võiks üksikasjaliku joonistega varustatud artikli põhjal omalegi tuumapommi teha. Ei, mitte sugugi seda ei kartnud FBI.