Esmatrükk

«Maksimaalselt pool aastat veel, siis on lõpp.»

Marina seisis tänavanurgal ja meenutas arsti sõnu. Maksimaalselt pool aastat. Siis on lõpp. Lõpp. Lõpp. Marina keerutas seda sõna suus ringi. Sõnal oli vastik maitse ja kuidagi kandiline kuju.

Lõpp tähendas nägemise lõppu. Lõplikku pimedaks jäämist.

Silmaarsti juurde ajas Marina tõdemus, et töö arvuti taga hakkas silmadele haiget tegema ka puhkepausidele ja prillidele vaatamata. Tööd oli palju, arvutigraafikust Marina veetis helendava ekraani taga umbes poole kõikidest oma ööpäevadest.

Õues oli oktoobrikuu viimane päev. Ilm väljas oli sügiseselt karge ja kõle. Puhus külm tuul ja temperatuur püsis nulli pügala piires. Kell oli 17.16 ja Boheem valmistus tööle minema. Kell 18.00 pidi ta Kunstimuuseumi valvesse asuma.

Laest tilkus vett. Põrand oli külm. Ukseavast tekkinud tuuletõmme võlus mulle kananaha ihule. Nihutasin oma laptopi tulevasest loigust kõrvale, võtsin selle sülle ja hüüdsine Fernandesele: «Mine välja, võta juhe kaasa ja ühenda mind satiga, ja kähku.»

Esimene objektiivne külma sõja järgne võidurelvastumise lühikronoloogia

Detsembris 1945 tassisid ülikondades kujud matsakaid lehepakke veoautodelt ühte äärelinna katlamajja. Peaaegu kogu 10. detsembri «The New York Timesi» tiraazh korjati müügilt ning põletati, sest lehenumbris oli ilmunud artikkel «Tuumapomm. Miks me sellest räägime? Kuidas me ta saime?»

Föderaalne Juurdlusbüroo ei kartnud seda, et venelane võiks üksikasjaliku joonistega varustatud artikli põhjal omalegi tuumapommi teha. Ei, mitte sugugi seda ei kartnud FBI.

Sõbrad on sageli küsinud, miks ma oma kuulsad uitamised nii järsult lõpetasin. Seni oli see, et ma soojade ilmade saabudes metsadesse hulkuma kadusin, sama kindel loodusnähtus nagu lindude lõunasseränd. Nüüd, kus ma juba peaaegu terve augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta ikka veel harjuda, et mind suvisel ajal kodust kätte saab ning igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi astub, ei jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on.

Juhtunud? Paljugi on juhtunud...

/-/
Su nimi kui julgustus -- mängima tule
Unusta piirid ja piiratus kuni
Juhuse käsi kustutab tule
Ärkad, et ohata -- jumalik uni

Unicorn
«To my virtual lovers»

Esmaspäev hakkas pihta otsasaamisega. Hetkeks, mil Anatoli ennast voodist üles ajada jaksas tiksus kell halastamatult päeva viimase tunni viimast veerandit ja ööpimedus oli ennast juba kuus tundi varem akende taga lahti mässinud. Pilkases öös sumises suurlinn endiselt edasi, aga tema varjatud soppides liikus nüüd enam rahvarämpsu kui varem ja politseinike töö- öö kriitilisemad tunnid olid alles algamas.

Anatoli istus sängis, küürus selg kaelalihaseid piinamas ning püüdis enda kinnist nina kurku tühjaks tõmmata. Tatt oli koobastes kinni ja ei liikunud.

Alumiiniumplekist angaarid paistavad kahvatus ja külmas päikesevalguses täiesti mahajäetud. Ei ole mitte midagi peale nende nurkadel murduva valguse, millel silm võiks pidet leida. Lagedus. Silmapiiril taevaga kokku puutuv tolmune lagendik, mõned madalad põõsad ja lühike traatjas rohi. Pole teid, ei radasid. Selles pildis mõjuvad helklevad ehitised võõrana, tarbetuna. Nagu oleks keegi laps tohutus liivakastis pillanud käest mõned sädelevad lelud, kaotanud huvi või leidnud midagi põnevamat. Vahest kutsus keegi teda ära. Lähme nüüd! Kiiresti! Kell on palju! Võibolla tuleb ta veel -- homme?

Ma lülitasin teleka välja ning kobisin voodisse. Nii nagu alati tuli uni mu juurde küll kiiresti, kuid ikka ja alati kuidagi hiilides -- mind järkjärgult vallates. Enne kui lõplikult uinusin, nägin inimesi askeldamas kontoris ümber laua ja millestki rääkimas ning siis imeti mind sellesse sisse.

Seersant Jaap Salari jutustus

Õnnekosk oli vaikne ja üksildane kaevanduskoloonia Fabulusel. Unine linnake, paari tuhande elanikuga, kellest enamus töötas kaevanduses ja väiksem osa katsus töömeeste eluolu kuidagipidi võimalikuks teha. Linnas polnud midagi, mida seal olema ei pidanud. Tööliste elamud, enamasti kahekordsed plastsulamist moodulmajad raamitsesid range ruudustikuna noolsirgeid tänavaid. Suure Vee poolt tulev niiske tuul keerutas betoonil rämpsu ja rääma.