Esmatrükk

I

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578. Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Ammuoodatud Suure Kolonisatsiooni algamine.

Koer tõstis koonu üle rõduserva ja ulus tasakesi talvetaevas lõdiseva kollase kuuveerandiku poole. Rõdu paneelpõrand tõmbus koera hatusest kasukast immitseva soojuse tõttu härmakarraliseks. Hingeõhk kerkis valge pilvekesena kuu ja karjadena parvlevate tähtede poole.

«Tee vabaks!» käratas jäme mehehääl ning sepp astus leplikult kitsalt mägiteelt kõrvale. Hetke pärast kappas temast mööda uhke pruun ratsu, mille seljas istus hästi riietatud laiaõlgne mees.

Seljatada neid?

Teha projekti algusest peale rasket tööd.

Muuta enda elu igipõlise rügaja oma musternäidiseks.

See tundus liigvõimatu ja Arbus ei kavatsenud ennast ebameeldivalt pikaks ajaks käsist siduda lasta. Tema püüdles rohkem mäe teisele servale, kust ta sai vaadelda ja rahulikult pöialt imeda, samas kus teised palehigis rassisid. Ta oli lihtsalt selline.

Kolonisatsiooni teises etapis jõudis inimkond Locustale. See oli kuiva kliimaga Maa-tüüpi planeet, mida asustas karjakasvatajate ja maaharijate rass. Pärast Locusta hõivamist jäi inimkond paikseks. Pole ühtegi rahuldavat selgitust juhtunule, kuid fakt on see, et kolonisatsioon lõppes ootamatult ja inimkond loobus kosmose edasisest alistamisest.

Mis täpselt Locustal juhtus, jääb arvatavasti igavesti saladuseks, nagu ka see, mis sai rassist, keda inimkond Locustal kohtas. Me ei tea, millised nad olid ja kuhu kadusid.

Tänud Kiisukesele & M.Kassile

Kaks korda nädalas käin väljas, sest siis vurab tänavale piimamees Harri. Hommikul kell kaheksa, piimapurk käes, ootame naabrimemmedega tänavanurgal ja räägime. Ega väga palju uut ja huvitavat polegi arutada; on ikka need vanad igipõlised jutud, mis televiisorit vaadates ja raadiot kuulates tekivad.

Mina olen Mart. Ma olen viiskymmend viis aastat vana, sygisel saan viiskymmend kuus. Praegu mul tööd ei ole. Kaua aega ei ole olnud, vist juba kuus aastat. Algul sain ikka töötu abiraha, aga nyyd on sedaviisi, et enam ei saa õieti midagi. Ega ma ei kurda. Siin-seal saab yhtteist nokitseda, vanu autosid ma ka ikka tunnen. Nii et kui naabrimehe masin on jälle katki, siis tuleb minu poole, et kuule Mart, äkki oskad ära parandada. Eks ma ikka enamasti oskan ka. Siis saab jälle natuke raha ja -- elu saab elatud.

«Aja ja ruumi uurimise eksperimentaallabori» kirjaga uks avanes, lastes välja kaks süvenenult vestlevat meest: «...ja see peatselt algav sõda toob meile kopsaka summa sisse,» hõõrus üks neist käsi.

«Sa räägid ikka sellest Kindlustaja-värgist või?» küsis teine hajameelselt.

«Aga muidugi, selle viimane variant saab ju homme valmis. Meil jääb vaid demonstreerida, et see tõesti tagab ühe või rohkema objekti -- ka elusorganismi -- säilimise ükskõik mis olukorras, ja raha hakkab voolama kiiremini, kui me kulutada jõuaksime!»

«Ja siis?»

Tegelased

Rahvas tungles kino taasavamisel, pärast kaheaastast remonti oli see viimaks valminud. Pikendatud vaatesaal, uusim tehnika ja hiigelsuured tiivikud laes, mis vaikselt unnates õhku segasid, pidid kõik tegema kino maksimaalselt hubaseks.

Uus direktor lõikas läbi sümboolse lindi, kuulutades kino taas avatuks. Ühtlasi teatas ta, et soovijail on võimalus vaadata tasuta tunniajast ekraniseeringut; tagasivaadet filmiajaloole, alates käesolevast aastast kuni kinofilminduse algusaastani välja.