Esmatrükk

Hommikuudu voogas pikkamisi tagasi linnatagustesse, tukkuma lõpututesse soolasoodesse. Vaadates, kuidas tumedalt taevastkraapiva linnasilueti 30-ndast korrusest kõrgemad aknad süttisid rida realt esimeste päikesekiirte peegeldusist, tundis Manga väsimust. See polnud öisest vahikorrast - ta oli läbinud igakuised meditsiinikontrollid, lasknud taastada kulumiskahtlusega detailid - väsimus polnud kehaline. Ei röövinud jõudu ka teenistuse pinge. Vaid ta vaim oli liigselt klammerdunud, krambistunud. Rahuliku, ühtlase voolu asemel valitsesid teadvust keerised, võrendikud, takerdumine.

[

(Teine osa: Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».)

BRAUNSACHE OLI ERAND, meie kõige kauem kestnud ja kahtlemata komplitseerituim operatsioon. Meie meistritöö. Vana vrakk pani meid proovile, kuid kaalul oli palju raha -- suurim investeering, mis kunagi Eestisse tehtud.

Metsaserval seisis salkkond ratsanikke. Siis hakkas üks neist kappama üle lageda välja kalju poole, mille otsas seisis loss. Lohe juhtus seda aknast nägema, ohkas ja läks õue. Oma eluajal oli ta näinud palju vapraid vägilasi küll hobuse ja eesli seljas, aga ka jalgsi, küll raud- ja soomusrüüga, aga ka ilma, mõõga ja kilbiga, vibu ja nooltega, nuia ja odaga, lingu ja kiviga... Eelmisel aastal tuli üks koguni moodsa riistapuu, musketiga. Varasematel aegadel kümmekond, viimastel aastatel üks-kaks aastas. Mõni keerutas sõites mõõka, mõni hüüdis sõimu ja solvanguid. See mees sõitis vaikides.

Longyearbyeni lennuväli.

Kuigi siin oli ka lennujaama hoone, ei söandanud Grpowski seda siiski lennujaamaks nimetada. Fokker oli end teravate mäetippude vahelt läbi keerutanud, otsides pilu rõskete pilvede vahel, millest maandumisrada korralikult näha oleks. Grpowski oli hoomanud lenduritekabiinist levivat närvilisust, kuigi ühtki häält, mis vabandavalt väikestest tehnilistest probleemidest räägiks, polnud reproduktorist kostnud.

Maandumine Spitzbergenile pole kunagi lihtne olnud. Ei maandumine ega randumine.

Kaugel tähesüsteemis asub üks isevärki planeet, mille elanikud on iseloomult ja mõttemaailmalt hämmastavalt sarnased inimestega. Võiks arvata, et piiratus, väiklus, ahnus, rumalus ja julmus esinevad koos ainult inimeste juures, aga nagu mainitud, on kõne all olev liik äääretult inimlik, nende jõhkrus ja sirgjoonelisus isegi ületab inimest tunduvalt. Neil on palju kummalisi hobisid, mis on neile iseloomulikud.

1915. a. demonstreeris V. I. Kovalenkov ülevenemaalisel elektriinseneride konverentsil telefoni-liinivõimendit. Posti- ja Telegraafi Peavalitsuse ametnikud keeldusid leidurit toetamast põhjendusel, et selliseid Aparaate välismaal pole.

«Käes! Valmis!» kisendas Leidur ekstaatiliselt, kui tormas uksele koputamata Sõbra korterisse.

Ma vihkan pilvi, mis on kogunenud taevalaotusse. Eriti lausvihma pilvi. Need pole suve õrnad uduriismed ega ka paksu valget vahtu meenutavad päikesevarjajad. Samuti pole need sünkmustad kobrutavad lained, mis veerandtunni jooksul välguraevu endast alla paiskavad ning siis avanevate eesriietena kõrvale vajuvad. Ei, ma räägin sinakashallidest pilvedest, mis katavad nädalateks kogu taeva justkui tuulega mestis olles ning nagu piinakamber näib see hall lagi pikkamööda allapoole laskuvat, surudes su enda ja su mõtted porisse.

«Kuis nii ära muudetud!» hüüdis Vanapagan imestunult. «Mul on ju leping.»
«See ei maksa enam,» ütles Peetrus.

A. H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan»

«... sa pretendeerid olema rohkem, kui sa tegelikult oled, võtad Jumala rolli, aga tegelikult oled lihtsalt üks jumal.»
«Siis süüdistate te mind selles, et ma olen niisugune, nagu ma olen. Aga mina ei ole ennast teind selliseks, nagu ma olen! Mis mina olen teind, olen ma teind nii hästi, kui suutsin.»

Jaan Kaplinski «Silm»

Val-G'ri ajas end oiates püsti ja üritas toetuda väljaväänatud jalale. Mõistust tumestas lõikav valu ning ta surus hambad huulde, et mitte karjatada. Pea lõhkus, laubalt immitses verd, mis valgus silma.

Eemalt kostis tagaajajate hääli. Val-G'ri vaatas ringi, otsides kohta, kuhu end peita.

Ta peab jõudma teiselepoole Musta Ahelikku. Vaid seal pääseb ta jälitajatest, sinna nad tulla ei julge. Seal pole ta enam Märgitu.

Valge. Kõik oli ümberringi nii valge. Valgest kivist majad, mis toetusid heledatele vundamendimüüridele, heledast marmorist kõnniteeplaadid, valusalt kirgas päikesevalgus. Raamatupoest välja tulles pimestas see silmi ning ma pidin mitu sekundit seisma, enne kui suutsin torkiva eredusega harjuda. Esiteks oli tarvis turule minna. Õngitsesin taskust paberi ning kontrollisin, kas kõik sai ikkagi kirja -- see oli peaaegu automaatne liigutus ning juba ammu sisse juurdunud. Konks seisneb selles, et ma tean end olevat nõnda hajameelse, et suudan ka kõige tähtsamad asjad maha ja ära unustada.