Esmatrükk

Uus päev algas. Roosakalt õhetav päike kerkis aeglaselt üle silmapiiri, soojendas oma esimeste kiirtega karget õhku, aurustas mõne minutiga õhukese sädelevatest jääkristallidest kastekihi. Klaasid hakkasid selle helendusest hõõguma, alati jahedad kivid kattusid niiskusega.

Kiidetud olgu Allah, kõige armulisem ja kaastundlikum! Nii alustan ma, sõbrad, jutustust oma üheksandast merereisist, et taaskord anda teie otsustada, kas on mul õigus nüüd oma päevi külluses veeta või peaksin jagama rikkuse vaestele ja anduma palvetele, kasinusele ja karmusele. Olen teile rääkinud, kuidas nooruses lõin läbi oma isalt päritud rikkuse ja seejärel siirdusin kaupmehena meredele, kus loendamatuid ohte trotsides õnn mulle lõpuks naeratas, et võisin osta tagasi selle maja ja puhata.

12.LI

Tal hakkasid palavikuhood. Juba viiendat päeva ei ole ta võimeline liikuma, ainult haliseb, küsib küsimusi, millele mina ei oska vastata. Ta jalad on endiselt täis rohelist mäda, mida ükski kaasasolev rohi ei paranda. Paljud kardavad, et see on nakkav, ning räägivad kiirest taganemisest.

Mõtlemine on paha! Väitku teised mida tahes, aga mõtlemine on paha! Tõeliselt vastik tegevus, kohutavate tagajärgedega. Ma olen oma elus palju mõelnud ja seeläbi ka palju kannatanud, ent aidata ei suuda keegi. Mõtlemine on väga paha, ainult mitte keegi ei mõista seda ja sellest on muidugi kahju. Maigutavad vaid suud ja küsivad: mida ma sellega mõtlen? Mitte midagi. Mis mõtet on seletada?

(Za-Rubemi raamatukogu, salaarhiiv, katkend kogumikust «Aruanne Lethe koloniseerimisel toimunud katastroofi kohta.» Lehekülg agent Werneri aruandest «kolonismiaja legendid.» Toodud ära ilma kommentaarideta.)

-

Nad on riides väga erinevalt. Ka soeng on neil erinev. Kuid nad on umbes ühevanused ja nad räägivad ühte keelt. Ja miski on neis veel ühtemoodi. Pilk? On nad sugulased? Ei, seda küll mitte.

Ta alustab ettevaatlikult, ebalevalt. Talle ei meeldi, et tema peab alustama. Nagu oleks see mingi loll vemp. Pealegi pole ta kunagi korraga nii palju rääkinud. Pikapeale saab ta oma kohmetusest üle ja räägib siis täiesti vabalt.

Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei pea kordama. Ja ta räägib iseendast.

Vinc ja Dirk olid vanad sõbrad ja neile meeldis pärast tööd koos piljardit mängimas käia. Ise kutsusid nad oma hobi muigamisi «Tähtede mänguks». «Kui me ka ise veel päris piljarditähed ei ole, siis mäng väärib seda nime kindlasti,» armastasid nad seltskonnas naljatada. Mõned pidasid seda mängu puhtaks aja ja energia raiskamiseks, mõned aga suisa ebaeetiliseks. Vinc ja Dirk ei teinud sellistest arvamustest väljagi. Dirki perekond oli juba ammu leppinud faktiga, et ta peaaegu kogu oma vaba aja väljaspool kodu veetis, Vinc elas aga üksi, temal ei olnud mingeid muresid.

Naine paotas silmalaud vaid hetkeks, et need siis taas sulgeda. Milleks vaevata end vaatepildiga, mis oli niivõrd tüütavalt tuttav, et ta seda õigupoolest enam tähelegi ei pannud?

Neli ebamäärast värvi lagedat seina. Igavesti pesemata põrand. Võretatud aknaruut pigem pimendas kui valgustas ruumi. Paar logisevat mööblitükki. Väljastpoolt lukustatud uks.

Kolm korda päevas sisenes karm amatsoon, kes talle süüa tõi, teda tualetti ja pesema viis. Vang sooritas neid toiminguid masinlikult. Kui põetaja oleks järsku tulemata jäänud, ei oleks ta seda märganud. Tal oli ükskõik.

(Pühendatud Tiphiale)

Tuba oli pime. Täiesti pime, isegi elektrilise kella roheline silm ei põlenud. «Voolukatkestus,» mõtles naine, aga ei suutnud seda omaks võtta. Selle asemel asus hoopis ta südamesse nimetu hirm. «Pole midagi, see on ainult voolukatkestus ja peatselt on kõik korras,» kinnitas ta endale uuesti, ent tundis, kuidas ei suuda seda ise ka uskuda ja kuidas öö ta oma lämmatavasse haardesse mähib. «See on vaid voolukatkestus...»

Martinfeld
Kuu. 2035
Ülevaatekiri kronoloogia jaoks.