Esmatrükk

Lugu leiti ühel hommikul mitmetest Interneti
jututubadest. Sellele järgnes pikk rodu
kõikvõimalikes märkides kirjutatud sisutu tekst.
Ilmselt oli kusagil viirus.

Oraakel kartis. Oraakel kartis hullupööra, sest iga järgmine etteaste oli raskem kui eelmine ja nii lõputult, nii juba aastaid. Aeg, mil ta kasvavale pingele vastu ei suuda seista ning murdub, oli hirmuäratavalt lähedal -- vahest ehk mitte veel järgmine kord aga juba õige pea... Ta tajus surma lähedust, tundes selle külma hingeõhku otse kuklas, endal liikmed jäisest hingusest kangestumas.

Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle arusaamatutena vastu jõõrasid.

«Jälle! Jälle on ta siin,» ütlesin endale, istudes kodus kirjutuslaua taga. «Miks sa tulid? Ma ju ei palunud sind. Aga sa muudkui tuled ja tuled, etteteatamata ja suvaliselt.»

Viuh, väike tume udune kogu kadus.

Võtsin telefonitoru ja valisin numbri: «Tere. Kas ma segasin sind?»

«Tere-tere, ei sa ei seganud mind.» Kostis torust hääl.

«Arturruth, ta käis jälle siin.» Imestasin endamisi, et mu hääl värises. «Miks?»

«Ei tea. Äkki on tal midagi sulle öelda?» Ütles Arturruthi hääl torust. «Millal ta viimati käis?»

«Noh, kas lootsid midagi vanamoodsamat?» küsis Felix, kui Anheli kontaktruumi klaasidetagusesse vaatlustuppa juhatas. Nad võtsid pehmetes pöördtoolides istet, Felix tõmbas mikrofoni lähemale.

«Saša, me oleme kohal!»

Blond naine kaheksanurkse areeni servalt lehvitas neile. Anhel oli kuulnud, et kontaktruumi siseseinad näevad välja nagu poorne hele betoon, Saša ei saanud mehi näha, kuid kogenud kontakterina pidi ta ju teadma, kustpoolt teda jälgitakse. Areeni põrandal veikles kummaline keldi mustreid meenutav motiivirägu.

«See on siis see uus?» küsis Anhel.

«Kas sa arved maksid ära?»

«Ei. Kohe maksan. Mis need olid, on sul kirjas?»

«Üür -- 2200 krooni, kommunalkad -- nooh, ütleme 528, lasteajamaks -- 650 krooni, elekter näiduni 2586,» loetles naisehääl telefonis natuke tüdinult.

«Oota, ma panen kirja.»

Sander kritseldas väikesele kollasele paberitükile numbrid.

«Kõik, jah?»

«Olgu siis.»

Ma saabusin õhtul loengutest koju Annelinna ja märkasin oma imestuseks, et Ults (tüüp, kellega ma Suhtlen) passis viiekordse paneelmaja ees, kus ma ühelt abielupaarilt tuba üürisin. Minu imestus oli eriti ehe seetõttu, et tavaliselt eksis Ults Annelinna kivihoonete rägastikku ära ning leidmata teed minu maja juurde (millest ta võis olnud vabalt neli korda mööda käinud, seda ära tundmata), töllerdas niikaua ringi, kuni leidis mõne taksofoni ja helistas mulle, kirjeldas ümbrust ning palus end üles korjata.

August oli juba pea täielikult paranenud ja pidi peagi haiglast koju saama.

«Polegi need Jõgeva arstid need kõige hullemad,» mõlgutas ta. «Mis tost, et nende valediagnoosidest imelikest ravivõtetest linna peal hirmu- ja õudusejutte räägitakse.»

1.

J ohannes seisis oma haua veerel ja püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi. Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil, vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See oli ebameeldivalt ahistav tunne.

«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti saada,» käskis komandör Carter.

«Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme tekitanud vastase põrmustamist.

«Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli lahingust liiga haaratud.

«Pole tänu väärt. See valmistas mulle ülimat rõõmu,» ütles Andersen tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase hävitajale lähenemas.