Esmatrükk

Majast allesjäänud tukid alles hõõgusid, kui ta koidikul koju jõudis. Kogu ta elamine, väike elumaja ja kõrvalhoone olid maha põletatud juba mitu tundi enne ta tulekut. Koer, ta viimase paari aasta truu kaaslane ja parim sõber, oli tapetud haavlipüssi kahe lasuga ning teibaga läve ees maa külge löödud. Looma kohev karv oli põlenud, varemete kohal keerutav tuul kandis mehe ninna kirbet kärsahaisu.

Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi tähelegi.

Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus.

Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha?

Nende isandad uskusid, et suudavad.

Must rüütel

Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis töötava juhi kõrval istus brünett naine, kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale kartulimaa.

Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda.

Sellistel päevadel jättis Kadri oma vanaduspõdura Fordi haigla parkimisplatsile ööbima ning sõitis koju liinibussiga. Mõtted olid lihtsalt liialt läbielatus kinni, et tänavaliikluse jõhkruses toime tulla. Liinibussi näotu inimmeri, kus oli kombeks teise haiget hinge mitte silmata ning vaikimise müüri lõhkusid vaid üksikud õelad või eluväsimusse uppunud pilgud, sobis talle aga hästi, sest lubas ta kurbuse ja valu tuima ükskõiksusega, küsimusi küsimata, enese rüppe.

«Nojah, minu poolest saada kasvõi maasikatesse,» ütles Bet-Ha??amaim veidi ärritunult, »Peaasi, et nad õunad rahule jätavad.»

(Potiäss)

1.

Poiss hakkas tüdrukut armastama. Et tüdrukul selle vastu midagi ei olnud, olid nad natuke aega õnnelikud. Siiski oli vähemalt poisi jaoks lühike õndsusperiood täidetud närvilisest kahtlemisest ja tungivast vajadusest end tüdruku silmis voodis tõestada.

Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus ookeanis.

«Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!» naise hääl oli kile ja katkev.

«No mida, kullake?» pelgupaika otsiv jorin. «Ja lõpuks, mis see meie asi on?»

«Mis see meie asi on!!!» irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. «Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!»

«Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.»

«Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.»

Mühatus. Vaikus.

Minu aknast avaneb vaade Gayomardile.

Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab. Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal.

On hommik, või vähemalt see, mida me siin hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan, naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm.

***

Lagunegu tee mu sammude taga.
Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas,
põletagu päike su fassaadid,
uputagu ränk vihm su põllud.
Ja et me eal enam ei kohtuks,
löögu sind saatan
puruks oma rusika jõuga.